Tartu rahulepingut ei tohi muuta ega tühistada

Ilmar Palgi,      09. märts 2005


Kaja Kärner arvas 26. jaanuaril raadiosaates, et setude võitlus praeguse Eesti-Vene piiri kontrolljoone alaliseks piiriks muutmise ja vastava lepingu allakirjutamise vastu on mõttetu. Riigikogus ja välisministeeriumis olevat arvatud mõistlikuks loobuda 1920. a sõlmitud Tartu rahulepingust ja anda Venemaale Kagu-Eestist 1182 km2, samuti Kirde-Eestist Narva jõest ida pool 630 km2 – kokku 1812 km2. Järele jääb veel küllalt Eestimaad.
Samal päeval kell 16 oli järgmisel Vikerraadio reporteril juba telefoni teel üles otsitud Pihkva administratsioon. Nende seisukoht oli muidugi ehtvenelik – ei mingit piiri nihutamist Pihkvale lähemale. Siin ei ole ju midagi üllatavat. Eeskuju on olemas ajaloolaste hulgas. Ilmjärv ei osanud Eesti ajalugu kohapeal kirjutada, vaid ruttas Moskva arhiividesse, kust muidugi leidis halvustavaid märkusi nii esimese Eesti presidendi K. Pätsi kui sõjaväe ülemjuhataja J. Laidoneri kohta. Seda siis võimendati ajakirjanduse kaudu.
Kaja Kärner tõstatas ka setude ümberasustamise küsimuse. Seda ta ei teagi, et setude ümberasustamist on juba varem, s.t 1950.–1965. aastatel tehtud. Endiselt Petserimaalt ümberasustati elanikke Põltsamaa lähedale Lillevere, Pajusi ja Pajusi-Kalana kolhoosi. Siis oli see palju lihtsam. Kolhoosid andsid nendele peredele eluaseme ja töö. Praegu on aga riik selleks täiesti võimetu.
Selge on see, et olukord on muutunud ning ei ole mingit mõtet loobuda Tartu rahust ja kinnitada praegune kontrolljoon riigipiirina. Praegu on Venemaal vaja kindlaks määrata piir. Tehku seda, viigu piir sinna, kus see Tartu rahu järgselt olema peab. Ei ole ju loomulik, et Narvas jagab riigipiir linna pooleks ja Petserimaal peavadki inimesed jääma naaberriigi territooriumile elama.
Et ollakse nõus praegust kontrolljoont Eesti riigi piirina tunnistama ja sellekohast lepingut alla kirjutama, siis on Riigikogu põhiseaduse § 122 mitmetimõistetavat teksti kasutanud oma õigusena riigipiiri muuta. Sellest tulenevalt on valitsusel 2/3 Riigikogu liikmete nõusolekuga otsus olemas, kuid see on praegu salastatud. Võttes aga aluseks sellesama põhiseaduse, mille põhjal on kõrgeim võimukandja rahvas, siis on Riigikogu ja valitsus oma võimupiire ületanud ja peab tagasi astuma.
Kui juhtub, et president ei sõida 9. mail Moskvasse, siis peaks küll kõigil asjaosalistel – presidendi kantseleil, parlamendi väliskomisjonil ja välisministeeriumil – varakult valmis olema vabandus-selgitus Moskvale ja kõigile pidustustest osa võtvatele riikidele. Sarnast enesetutvustuse, reklaami ja selja sirgeks ajamise võimalust enam ei tule.

Mõelge sõnale „järjepidevus":
1. Eesti riik on 1918. aastast tänaseni olnud järjepidev.
2. Tartu rahuleping on 1920. aastast olnud järjepidev.
3. Riigi piirjoon on Tartu rahulepingu üks osa, aga järjepidev ei tarvitse piirjoon olla.
4. Petseri linn ja maakond kuulusid Eesti riigile. Nüüd aga loobume nendest.
5. Petseri raudteejaam oli alates 1931. aastast Eesti raudtee sõlmjaam. Nüüd aga arvame, et seda ei ole meile vaja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)