Noli tacere, si dicere debes - ära vaiki, kui pead rääkima

Linal oli palju huvipakkuvaid teemasid, mida ükski meie väljaanne ega teabekanal ei ole kajastanud. Aga pole midagi, see, mis peab jõudma nende inimesteni, kes on tõest huvitatud, jõuab niikuinii. On ju internetiajastu. Juttu oli ajaloo, muusika, tervise, ravimifirmade teemadel; ka valedest, mida meediatorud meile ette söödavad. Tõde hoitakse muidugi alati varjul, sest tõe  ilmsikstulek on mõnelegi ringkonnale äärmiselt kahjulik.

Kuid pole viga! Inimesed kõnnivad ringi lahtiste silmadega ja võtavad tropid kõrvadest. Igaühel on võimalik teada saada vastused küsimustele, mis nii neid kui ka väga laiu ringkondi häirivad.

Loengult koju minnes ei suutnud korrapealt uskudagi, et nii paljut on hoitud salajas. Selle asemel loeme iga jumala päev poliitikute (politikaanide) liivakastimängudest, kus nad oma arengutasemel ikka veel asuvad, ja oma kemplemisi võimu nimel naudivad. Rahva elujärg ei huvita neid teps, saaks aga edasi oma sooja koha peale jääda.

Korralik pereisa, kes seepärast, et töötuks tehtud, peab oma kahele lapsele poe kõrval leivaraha küsima. Aga kärbitud palka saavad inimesed ei suuda oma lastele inimväärset elu ega tulevikku pakkuda: palgast jätkub vaevu ots-otsaga äraelamiseks.

Kõike vaadates tahaks küsida: mida seal Toompeal üleüldse tehakse? Oma eurohullusega unustatakse peamine - rahvas. Tuhanded eestlased sunnitakse  kodumaalt lahkuma (ma ei räägi maailmahulgustest), et võõrsil leiba teenida. Seal peetakse neid inimesteks, olenemata, millist tööd nad teevad. Ja nad teevad seal seda hästi ja korraliku töö eest makstakse neile seal korralikult, mitte nagu meil. Pole seal ka meiemoodi «kastidesse» lahterdamist.

See kõik on väga kurb, kuid siiski on elus ka palju ilusat hingele ja südamele! Ja sa leiad seda, kui oskad ka meie üksteisele ärapanemise õhkkonnas edasi elada, tundes rõõmu uuest päevast, kodukoldest, oma lapse edusammudest, heast sõnast, abivalmis naabrist, abikaasa soojast pilgust ja sõbrakäest, vaatamata kõigele, mis seal, ülevalpool toimub. Leiad, et ilus on elada, rõõmustada ka väikesest muutusest  paremuse poole.

Hiljuti käisime südantsoojendaval kontserdil, millest samuti mitte kusagil, peale mõnerealise teate Postimehes, lugeda polnud. Tegemist oli Heldur Jõgioja mälestuskontserdiga Tartu Peetri kirikus. Imekspandav, et ka pärast nii rahvarohket üritust ei olnud meie meedias peaaegu mingit vastukaja!

Jõgioja oli hingelt ja vaimult suurmees, hea meel oli rahval kuulata tema  laule. Ükski viis ei jätnud puudutamata inimeste sügavamaid hingesoppe. Pisarad voolasid silmist iseenesest - need laulud olid mõeldud Rahvale, jutustasid  kodust, isamajast, esimesest armastusest, rukkilillest... Kontserdi olid korraldanud muusiku lesk ja meile kõigile tuntud Voldemar Kuslap. Kui palju lilli toodi! Kirik oli pilgeni täis.

Kui lõpulaulu („Väike aed") lauldi ühiselt, siis nagu iseenesest tõusis kogu kirikutäis inimesi püsti. Küllap mõtles igaüks emale, kes laulusalmis ootas väikeses aias puu all, kuna kõik lapsed olid maailmas laiali ja tema juurde nii tihti teed ei leidnud...

Hea, et oli meie seas selline inimene, kes oma talendi jõul oskas puudutada kõike seda kaunist, mis inimhinge ehib. Kedagi mälestuskontserdil ei jätnud Heldur Jõgioja looming ükskõikseks. Oli nii noori kui ka vanemaid inimesi, oli ju temagi noorus seotud vanema põlvkonnaga, kes ei unusta «Suveniiri»-aegu, Jõgioja enda aegu, kui hoolivus, isamaja ja rukkipõld veel olid tähtsamad kui muu tilulilu.

Kahju, et nüüdsel ajal paljud noored vahetavad selle kõik peenrahaks, enamasti Suure Lombi tagant tulnud hingetu laulu ja ajunüristava lärmi vastu. Kuid usun, et vanem põlvkond  jaksab veel edasi anda oma lastele ja lastelastele selle kõige väärtuslikuma oma rikkalikest hingevarudest, mis aitaks neil edasi minna ja välja selekteerida, mis on jääv ja mis on kõnts.

Raske saab neil olema tee leidmine püha tõe juurde.

ANNE RATMAN, ajakirjanik

KESKMÕTE: Mida seal Toompeal üleüldse tehakse? Oma eurohullusega unustatakse peamine - rahvas.

Jaga |