Mitteametlikult Euroopas töötavad eestlased orjaseisuses

JAANUS KÕRV,      27. aprill 2005


Eurointegratsioonibüroo andmeil läks eelmise aasta jooksul Suurbritanniasse tööle väidetavalt 3000, Iirimaal töötab 2000 ja Rootsis paarsada eestlast. Kindlasti on nimetatud arvud kaugel tõelisusest, sest tegelikult pole teada, kui palju meid mujal maailmas legaalselt ametis on, rääkimata neist, kes n-ö musta tööotsa on leidnud. Eriti valjuhäälselt kutsutakse Iirimaale, kuhu läheks maa arenguks vaja umbes 70 0000 kätepaari.

Iirimaa eestlastega rahul
Eelmisel aastal Eestis käinud Iiri sotsiaalminister Séamus Brennan väljendas eestlaste suhtes rahulolu, kuna nad on suurepärased töötajad, kelle kohta mingeid kaebusi pole.
Kellegi õigusi ei ahistata, miinimumpalk on kõigile töötajatele tagatud ja see on
kaheksa eurot (umbes 125 krooni) tunnis, millest alla maksta ei tohi. Eestlastel on ka iirlastega võrdsed sotsiaalsed garantiid niipea, kui nad on ennast ametlikult registreerinud. Iirimaal on astmeline tulumaks, mis kõrgema palgaga tõuseb. Keskmiselt on tulumaks 25 protsenti.

Pettunuid palju
Kuigi vahendusfirmad, kutsudes välismaale tööle, maalivad eesootavatest võimalustest kauneid pilte, pole tegelikkus sugugi nii roosamannaline. Paljud on langenud pettuse ohvriks: kes on sattunud trellide taha, keda on sunnitud prostitutsioonile, kellel on jäänud töötasu lubatust tunduvalt nutusemaks. Kel algasid probleemid juba Eestis pärast vahendusfirmale 5000 krooni maksmist, mis tõotatud maale saamise asemel sundis ette võtma hoopis kohtutee.
Kindlasti suureneb edaspidi Eestimaalt mujale maailma tööle minejate arv, jääb vaid loota, et pettasaanuid vähemaks jääb.

MUSTALT: Mareki lugu ehituselt
Kaks kuud Rootsis n-ö mustalt ehitusel töötanud 25aastase Mareki (nimi muudetud) sõnade kohaselt oli neid kolm meest, kellele maksti tunni eest 75 Rootsi krooni. Anti ka võimalus ametlikuks tööle vormistamiseks, kuid see tähendanuks veidi üle 60 Rootsi krooni tunnis. Esimesel kuul oli probleeme töö kindlustamisega ja hiljem selgus ka põhjus – tööandja küsis klientidelt iga töömehe tunnihinnaks 200 Rootsi krooni (!), mida isegi Rootsis mõnevõrra paljuks peeti.
Teisel kuul remonditi Stockholmis kesklinnakorterit. Seal oli võimalik töötada alates poole kaheksast hommikul kuni poole kuueni õhtul. Nõnda kujunes päevapalgaks ligikaudu 1000 krooni meie rahas. Selle eest tuli elada ja tööl käimiseks bensiini osta, sest öömaja oli mõnikümmend kilomeetrit pealinnast väljas.
Kord ähvardas ka vahele jäämine. Ühte hamburgeriputkasse paigaldati uut letti, töö käis hilja õhtul. Näinud valgust, astusid ligi kaks ostusooviga tööinspektsiooni töötajat. Tänu sellele, et üks kolmest oskas rootsi keeles öelda, et putka on suletud, tegid mundrimehed minekut.
Töötingimused polnud kõige paremad. Tuulekastide värvimiseks seoti kaks alumiiniumredelit kokku ja 7–8 m kõrgusel pintsli ja värvipotiga kõikumine oli üsna eluohtlik. Sellisel kõrgusel töötamine nõudnuks töökaitse seisukohalt kindlasti tellinguid. Elati haagises.
Puhast raha jäi kuus järele 15–16 tuhat Eesti krooni, mida meie palku arvestades väga vähe olnudki.

AMETLIKULT: Leili lugu kalavabrikust
Tänavu jaanuaris luges 40aastane Hiiu naine Leili (nimi muudetud) kohalikust lehest kuulutust, kus vajati kalatöötlejaid Göteborgi. Et talle kalatöötlemine ja võrgukudumine võõras polnud, sai otsus tehtud.
Jama algas aga juba esimesel tööpäeval, sest Rootsi vahendaja ei pidanud kuupäevadest ega kellaaegadest kinni, samuti unustas ta ütlemata, et töö algab kell 6. Eestlased hilinesid tööle kolm tundi. "Kokku olime viiekesi: kolm naist ja kaks Haapsalu poissi, kes meiega veidi hiljem ühinesid, kuna neil lõppes eelmises kohas töö. Nüüd hakkasid nad euroaluseid tegema," rääkis Leili.
Peale eestlaste oli paarikümne mustatöölise hulgas Makedoonia, Osseetia, Kasahhi ja Kameruni rahvast. Meeste ülesanne oli kala ette anda, masinad võtsid naha maha ja luud-kondid seest. Naiste töö seisnes fileele kuju andmises ja üksikute masinast jäänud luude eemaldamises. Oli tursa-, lõhe-, lesta, kammkalaliin ja veel üks, millele eestikeelset nime ei osanud anda, kuid kala ise tuletas meelde meie säinast.
„Tööpäev kestis kella kuuest kolmeni päeval, kohvipausidega kell 8, 10.30 ja 12.30, mille pikkuseks oli 15 minutit, lisaks pooletunnine paus lõuna ajal," oli Leili selles osas rahul. Kui aga tasust juttu tuli, oli ebameeldiv üllatus suur – lubatud 100 krooni asemel tunnis kahanes see 76 Eesti kroonile. Sellega asi ei lõppenud. Kämpingus, kus oli umbes paarsada haagiselamut, sai kahe peale ühe peavarju rentida. Ega seal mingit luksust olnud – pesta ei saanud ja tualetiga tuli mujal hakkama saada.
"Algul oli kokku lepitud, et maksame haagise eest kahe peale 2000 Rootsi krooni, kuid siis poogiti sinna juurde veel elekter ja kuna vahendajal oli tahtmine vagunelamuid juurde soetada, küsiti uueks hinnaks juba 3000 Rootsi krooni. Sellele hakkasime vastu, kuid natuke üle 2000 krooni pidime ikkagi maksma," oli Leili nördinud.
Veebruari lõpul korraldati eestlaste eestvedamisel palga- ja töötingimuste arutamiseks koosolek, kuhu kutsuti ka Eesti-poolne vahendaja. Teda aga rootslasest ametivend koosolekule lasta ei tahtnud.
Veel seadis rootslane tingimuseks, et kõnelus käib inglise keeles, millele taas vastu hakati: nõuti rootsikeelset kõnelust eestikeelse tõlkega. Kuna ka eestlasest vahendaja kaasmaalaste poole asus, sai ta rootslaselt lihtsalt kinga.
"Algul olime n-ö mustalt, kuid lõpuks ikkagi koostati leping ja meie töö legaliseeriti. Kuid lepingus polnud tunnitasu märgitudki, rääkimata sellest, mis saab siis, kui inimene haigeks jääb. Seega sotsiaalsed garantiid puudusid. Tunduski, et Rootsi vahendaja hakkas hurraaga peale ja tahtis meil lihtsalt naha üle kõrvade tõmmata," on Leili veel nüüdki vihane.
Tema ise lepingule alla ei kirjutanud ja tuli märtsi keskel tulema. Eks see kogemus kulunud marjaks ära, leiab poolteist kuud Rootsis kala töödelnud hiidlane – teinekord oskab targem olla ja kui hea võimalus tuleb, läheb uuesti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)