Olnust, olevast ja tulevast

Kui püüdleme meeldivama homse poole, siis õpime enda eilsetest tegevustest ehk ajaloost, teiste ajaloost ja inimkonna ajaloost. Kui tahame, et meie parema tuleviku poole pürgiv ajalugu jätkuks, siis õpetame ajalugu ka oma lastele. Tuleb seda teha eestlasliku patriotismiga nii, et ka lapsed õpetaksid ajalugu oma lastele. Põlvest põlve!

Ajalugu on muld ja toit. Toit täidab kõhtu

Toiduta poleks mind, inimkonda ja ajalugu. Toidu pärast käib igipõline sõda vahendeid valimata. Sõda elusa looduse vahel. Mind ja head lugejat huvitavad ennekõike sõjad lähiajaloost. Keda ei huvita, sel puudub eestlaslik patriotism ja ta on ajaloole alla andnud. Tema jääb viimaseks killukeseks ühe eestlase ajaloos. Tunneme ära ja ütleme otse: tema ja nemad on meie homod, narkarid ja kerge elu nautlejad või seda näitlevad tegelased. Need, kes kardavad Eesti mullas sõrmi määrida.

Eesti muld ja eesti süda...

Ajalugu sellest, et ristirüütlid, sakslased, taanlased, või nimetame neid nüüd läänlasteks ehk Euroopa Liiduks (EL), on juba tuhat aastat tahtnud endale saada Eesti mulda. Takistuseks on alati olnud eestlased või ka eestlased ja venelased koos. Kes ei tea või ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta. Seepärast mäletame, et läänlased on alati tahtnud Eestimaa mulda ilma eestlaste ja liivlasteta. Mäletame tohutuid tapatalguid-ristisõdu, maarahvalt maa äravõtmist mõisate tarbeks, massilist näljahäda ja katkusurma. Liivlased õnnestuski kustutada rahvusena ajaloost; seda nende juhtide kaasabil, kes läksid koostööle mullaihalejatega.

.

Kas ei tule tuttav ette:

1. EL nõudis esimese asjana täielikku vabalt tegutsemise õigust Eestimaal ja kohest Eesti mulla haldamist PRIA kaudu. Muld ja toit paisati vabaturule teadmisega, et eestlastel ei ole ostmiseks raha.

 2. EL nõudis elanike vaba liikumist, et nad igasuguste riugastega Eestimaalt välja kihutada. Lähevad "vabatahtlikult" maailma, kui neil elu võimatuks teha. Pole vaja välja viia või tappa, nagu tapeti tuhat aastat tagasi. Lähevad ise vabatahtlikult. Transpordikulude kokkuhoid missugune!

 3. Kõik toimub EL-i koostöös meie juhtidega-isamaalastega. Isamaalaste liiduga lihtrahva vastu. Nagu oli tuhat aastat tagasi liivi rahva juhtide liit läänlastega.

 4. Silmapiiril on eestlaste liivimaalik saatus.

 Suur eestlaste ebasõber Helenius juba ärples ühes meie telesaates, et eestlased peaksid rääkima inglise keeles, et tema Eesti riigile makse ei maksa, et tema juhitud Eesti Õhk ja maaletoodud Taskila ei ole süüdi hiigelkahjumi tekitamises, et tema ehitatud maailma suurima piimafarmi kahjumid peab kandma Eesti maksumaksja.

 Niikaugele oleme jõudnud isamaalisel juhtimisel viimase 10 ja 15 aasta jooksul. Ei toimi põhiseadus ja kohtusüsteem. Õiglusest ja moraalist ei tasu rääkidagi. Tõerääkijad saavad vastu hambaid kolonisaatorite käsilaste malakaga.

Lääne mullaihalejatele ilmus vastane idast

Põhjasõjas sai Lääne mullaihalejatele saatuslikuks venelaste võit. Kuigi eestlased vaakusid elu ja surma vahel, sai nende saatusele määravaks Liivimaa muld, mille venelased jätsid eestlastele.

Vene tsaaririik poputas Eesti mulda ja eestlust

Toimus väga kiire eestlaskonna arvukuse taastumine. XIX sajandi lõpul soosis Venemaa eestlaskonna laienemist itta, kui siin tuli puudu mullast. Esivanemad kiidavad seda Vene aega hea tsaariajana. Olevat olnud tööd ja leiba, rahal ostujõudu, samuti õiglust ja korda, eestlast peetud inimeseks – võrdseks venelasega. Läänlaste 700-aastasel mõisaorjuse ajal polnud eestlane aga ei keegi muu kui õigusteta tööori.

 Esimese Maailmasõja ajaks oli Eesti- ja Liivimaa eestlaskond kosunud jõukuselt, kasvanud arvukuselt ja saanud harituselt üheks Venemaa tähtsamaks rahvaosaks. 100 000 eestlast seismas Vene armees sakslaste vastu oli jõud, mis pühkis taaskord siit igipõlised Lääne mullaihalejad.

Eestlane eestlase vastu

1918. aastal alanud Vabadussõda peeti esmajoones Lääne mullaihalejate vastu; teiseks meie Põhjasõja-aegsete päästjate (venelaste) vastu; kolmandaks – pööras jõukamad eestlased vaeste, kommunismimeelsete eestlaste vastu. Kogu rahva võrdse rikkuse (või vaesuse) pooldajad (sotsialismi või kommunismi tahtjad) astusid teravalt välja rahva suure varandusliku ja sotsiaalse heaolu erisuste pooldajate (kapitalistide ja suurmaaomanike) vastu. Võitis ebaõiglus – rikkad said rikkamaks ja töörahvas vaesemaks.

 Selline riik ei püsi kaua. Rikkad ei suuda ja vaestel pole mõtet sellist riiki kaitsta. Nii ka läks. Esimesel võimalusel sai EW-st 1940. a ENSV. Vene sõprade ja kommunistide abiga oli Eesti muld esmakordselt ajaloos nüüd kõigi eestlaste ühisomand, kaasa arvatud rikkused Eestimaa pinnal.

Aasta 1941: läänlasest Hitler kohal

Hitler oli otseütleja ja nõudlik: tahtis läänlastele (aarialastele) mulda nii Liivimaalt kui ka Venemaalt.

 Lisaks eluruumi. Kuna aarialased ei tohtinud seguneda metslastega, siis see eluareen tuli puhastada eestlastest, venelastest, juutidest, mustlastest jne. Muidugi siinsete isamaalaste käte ja abiga. Hitler pole nõudmiste jagamisega isamaalastele kitsi: kogu muld aarialastele ja 100 000 eestlasest sõjasulast. Vabatahtlikult! Vastutasuks lubab ei midagi rohkemat, kui igaüks päästku oma nahk aarialaste võidu või kaotuse korral. Hitler läks välja täispangale.

 Ja meie isamaalased – püüdlikud vabatahtlikud – said teenete järgi Krivasoos, Vaivaras, Sinimägedes, Siberi vangilaagrites, pagemislaevades ja -paatides, metsakoobastes.

 Viimastes peitunud ei saa küll väita, et ENSV võimud neile korduvalt poleks amnestiat pakkunud; karistust tõotati ainult veresüütegude eest. Need, kes lõpuni jäid metsa, pidasid ka ise ennast veresüüdlasteks-tapjateks. Nüüd on nad isamaalaste silmis samasugused kangelased kui Hitleri sõdalased. Ilu peitub vaataja silmades. Ja isamaalase ajus.

 Kõige suuremad (tähtsamad) isamaalased aga panid varakult Eestimaalt putku, unustades isamaa, rahva ja vastutuse. Isamaalastele on isamaa ja rahvas kallis niikaua, kuni sealt on midagi saada ja võtta, ülejäänud aja nad teenivad mullaihaldajaid, kui nende kaasabil saab isamaa mullast veel midagi võtta. Patriotism on meie isamaalastele tundmatu olnud vähemalt sada aastat.

Lihtrahvas on eestluse kindel tugi ja garant

Pärast Teist Maailmasõda varjasid meie isamaalaste jäänused (toonase nimetusega: rahvavaenlased) end fašismilembestes riikides või siinsetes metsades, terroriseerides oma rahvast, ja ootasid ameeriklaste valget laeva nagu jumalat taevast. Jäigi see neil nägemata.

 Nende aastate (1940–1990) kaasaegsena saan tõdeda, et elu Nõukogude Eestis kommunistide juhtimisel muutus aastatega paremaks ja tasakaalustatumaks. Rahva jõukus, heaolu ja tulevikukindlus kasvas. Selle kindlaks näitajaks oli laste suur sündimus. Aga heaolu kasv teeb rahva usaldavaks, nagu praegune üleüldine ebakindlus teeb riigivastaseks. Jälle usaldati piiritagust valet heaolust, nende pakutud potjomkinlust ja 50 aasta jooksul ilmumata jäänud valget laeva. Kuigi Ameerika Ühendriikide president hoiatas uskujaid karmilt: „Ärge kõigutage Gorbatšovi paati!“

Teise vabariigi sünd Savisaare juhtimisel

Väljapääsuks tekkinud olukorrast pakkus Edgar Savisaar (koos kolme kaaslasega: Siim Kallas, Tiit Made, Mikk Titma) välja isemajandava Eesti idee, mille eesmärgiks oli ENSV lahutamine NSVL-ist. Idee leidis rahvalt üleüldist toetust. Toetajad koondusid Rahvarindesse, mida juhtis Savisaar.

 Rahvas uskus, et elu-olu Eestis on võimalik parandada:

1. Meie mulla parema ärakasutamise teel, taastades ja luues uusi talumajapidamisi.

2. Vene sõprade abiga Nõukogude Eestisse loodud väga mitmekesise ja suure tootmisvõimega tööstustootmise edasiarendamise teel.

3. Jätkates Eesti kommunistide sotsiaalset joont rahva heaolu kindlustamisel. Töökohtade arv majanduses oli suurem kui töötajate arv.

Isemajandava Eesti ideega varustatud Rahvarinne võitis rahva üleüldise poolehoiu ja rahvas taastas Eesti Vabariigi, vaatamata taasärkamisega hiljaks jäänud isamaalaste vastutegutsemisele, vaatamata USA presidendi hoiatustele. (Nüüd oleksime tema silmis separatistid-terroristid, keda tuleks pommitada ja tappa nagu islamlasi Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Palestiinas jne, sest tahtsime enesemääramist ja vabadust.)

Isamaalaste ja parempoolsete riigipööre

Kasutades Rahvarinde esialgseid majandusraskusi NSVL-ist lahkumisel ja Eesti Vabariigi taasloomisel ning sinisilmsust Eesti mulla järjekordsete krabajate riiki sisenemise tõkestamisel, õnnestus taasärganud isamaalastel mullakrabajate massiivsel toel kukutada Savisaare rahvarindelik valitsus. Toimus kõige ehtsam riigipööre. Nn "vaba ajakirjanduse" kattevarjus. Et rahvas riigipöördest arugi ei saaks. Ei saanudki. Tänini ei saa.

Laar: Isemajandava Eesti idee prügikasti!

Uus „isamaalik“ Laari valitsus lennutas esimese asjana prügikasti isemajandava Eesti idee. Pani kõik investorite söömalauale: las toodavad või röövivad. Neil ju plaan olemas! Milleks nad muidu siia tulevad? Riigipöördest saati ulbib meie riigike ajameres nagu laip ookeanis, millest suvalised raipesööjad (investorid) tükikesi ära rebivad.

 Niimoodi kolonisaatorid ja nende liidud (EL) väikerahvaid vaeseks teevad ja ajaloost kustutavad.

 Vastu ka ei tohi hakata, siis oled terrorist-separatist. Taltsutamiseks ongi Euroopa liitriiki vaja.

Nägemus eestlaste võimalikust tulevikust

Isamaalased riigijuhtidena kuulutavad, et „ajavad Eesti asja". Kõigile on selgusetu: mis on see Eesti asi, mida aetakse? Kui Eesti asi oleks püksis, siis ette võttes ajamise, peaks tulevasi isamaalasi olema juba nagu liivateri rannal. Et nii ei ole, siis on nad homod, ja kooseluseadus on hädavajalik. Aga kui Eesti asi on kott tokiga seljas, siis ajamine on tulemuslik. Näeme ja kuuleme iga päev, kuidas rahvast lahkub. Vabalt, kotikese või kohvriga.

 Savisaare, Rahvarinde ja Keskerakonna pakutud isemajandava Eesti ülesehitamine on muidugi raske, võrreldes mahamüümisega. Aga kotti ei tuleks selga võtta!

 Liivlastele said saatuslikuks nende oma juhid. Ma näen, et eestlased on praegu samas seisus. Isamaalastest juhid on koostöös kõigi Eesti mulda ihkavate koloniaalriikide ja monopolidega. Täpsemini öeldes, mitte koostöös, vaid palgal, nagu meie ajakirjanduski. Eesti mulla mahamüük välismaalastele ja monopolidele seadustati ammu. Rahval puuduvad andmed, kas müüdud on osa või kõik.

 Viletsusest, kindlustunde puudumisest ja isegi näljast tingitud katastroofiline iibelangus ei pane valitsust midagi ette võtma peale sõnamulina sellest, et midagi pole parata – raha ei jätku palkadeks ja töökohtade loomiseks. Väljarändavate või siia-sinna pendeldajate koti- või kohvrimeeste (ning nende naiste ja laste) armeest pole mõtet rääkidagi. Meenutab sõjaaega 70 aastat tagasi.

NATO ei kaitse tühja kotti

Oleme nagu tühi kott, mille välispinnal isamaalik valitsus kõmistab NATO sõjakirvega ilusa elu kaitstusest.

 Olukord nagu Ukrainas, kes pakub ennast Euroopa Liidule ja Ameerikale. Neile ta ei kõlba, sest on vaene. Ka Venemaale ei kõlba see täiskomplekt vaesuse tõttu. Meile terendab Ukraina saatus, kui Venemaa nõustub selle jagamisega.

Isamaalased panustavad sõjale Venemaaga

Kõige tõenäolisem on Eestimaa muutumine sõjatandriks. Isamaalased panustavad sõjale, sest vähe on jäänud, mida saaks veel maha müüa. Üleüldine häving mätsiks kinni kõik isamaalaste kuritööd Eesti rahva ja maa kallal. Kuulake igapäevast sõjahüsteeriat, kallutatud teateid Ukrainast, Ämari lennubaasi tasuta pakkumist ükskõik kelle lennukite teenindamiseks, maismaapolügoone sõjalisteks harjutusteks ja lahingutehnika ladustamiseks, raskerelvastuse lunimist ja ostmist, sõjasulaseks olemist ükskõik kus jne.

 Kõik see toimub Vene-vastase hüsteeriaga käsikäes. Totruse tipp! Meie "sõbrad" mõistavad ülihästi, et Venemaa löök Eesti baaside pihta oleks ka nende sõjalise kohaloleku kindel häving, millele on mõistlikum mitte vastata.

Järjeks alajaotused „Kus on väljapääs?“, „Taastame elu maal ja saame uuesti maarahvaks“, „Millest alustada maareformi?“ jne.

ÜLO PALOVER, pensionärist talupidaja Lasva vallast Võrumaal

[fotoallkiri]

Eesti mineviku säravaimad leheküljed on ajast aega olnud seotud koolidega, mis tegid maarahva tema oma emakeeles kirjaoskajaks, vaimutoitu vastu võtta suutvaks. See mälestuskivi on pandud Põltsamaal olnud kooli auks. Kas edaspidi hakkab Eestisse siginema nende koolide hauamärke, mille olemasolu lõpetatakse taasiseseisvunud Eesti koolireformi käigus? Foto Tiit Maksim

Jaga |