Nädala juubilar FELIX MENDELSSOHN BARTHOLDY 200

Jakob Ludwig Felix Mendelssohn Bartholdy sündis 3. veebruaril  1809 Hamburgis edumeelsesse ja hästikindlustatud juudi perekonda, kes hiljem lapsed ristiusku ristis. Kui Felix oli kahene, kolis neljalapseline pere Berliini, et võimaldada lastele parim võimalik haridus.

Felixi muusikaline anne ei püsinud kaua peidus. Teda peeti lapsgeeniuseks: ema hakkas talle klaverimängu õpetama, kui poiss oli kuuene ning juba üheksaselt esines ta esmakordselt publikule. Esimesi iseseisvaid komponeerimiskatseid esitas kodustel koosviibimistel eraorkester.

1821. aastal viis õpetaja ja juhendaja Carl Friedrich Zelter 12-aastase imelapse külla poeet Johann Wolfgang von Goethele, kes oli andekast noormehest suures vaimustuses. Hiljem jäid Mendelssohn ja Goethe kirjavahetusse ning tänuks poolehoiu eest pühendas Mendelssohn Goethele heliteose. Goethe teosed said ka mitmete Mendelssohni teoste kirjanduslikuks aluseks.

14-aastasel heliloojal oli kirjutatud juba kaksteist sümfooniat keelpilliorkestrile, millel esialgu menu polnud, kuid mida tänapäeval esitatakse kontsertidel ja salvestatakse.

Üks silmapaistvamaid noorpõlveteoseid oli 17-aastaselt kirjutatud avamäng Shakespeare´i „Suveöö unenäole“, milles väljendus noore looja omanäoline helikeel. Teos tervikuna valmis aga alles 1843, seitseteist aastat hiljem. Selles on ka tänapäeval kindlasti enimtuntud Mendelssohni muusikapala „Pulmamarss“.

Kuigi mitmed ilmselgelt silmapaistvad helitööd kirjutas Mendelssohn juba varases nooruses, tuli otsus pühenduda eelkõige ainult muusikale alles õpinguajal Berliini ülikoolis aastatel 1826–1829.

Muusikaliselt oli Mendelssohn võrdselt truu nii kodusele Saksamaale kui ka Inglismaale, kus kuninganna Victoria ja prints Albert teda lausa jumaldasid. Helilooja reisis palju Euroopas, avastades mitmeid regioone, millest ammutas inspiratsiooni.

Kindlasti kõige intensiivsem periood algas Mendelssohni elus 1835. aastal, kui ta võttis vastu Leipzigi Gewandhaus- orkestri dirigendi koha ning tõstis Leipzigi muusikaliselt võrdseks Euroopa suurlinnadega. Ta oli ka Leipzigi konservatooriumi rajaja.

Erinevalt teistest romantismiaja heliloojatest ei kulgenud  Mendelssohni karjäär mööda tõuse ja mõõnasid, ei esinenud seal ei suuri tagasilööke ega pettumusi. See muutis ta 19. sajandi kõige edukamaks muusikuks.

Ka Mendelssohni eraelu oli meeldivalt rahulik. Abielu Cecile Jeanrenaud'ga alates 28. märtsist 1837 oli õnnelik ja lasterohke – peres kasvas viis last: tütred Lilli ja Marie ja pojad Carl, Paul ja Felix.

Muusik Mendelssohn oli ka andekas kunstnik, talle meeldis kirjandus ja filosoofia ning lisaks saksa keelele valdas ta inglise, itaalia ja ladina keelt.

Elu lõpuaastatel oli Mendelssohn tihti kimpus oma tervisega. See oli tingitud suurest töökoormusest ja ülepingest. Rusuvalt mõjus talle ka õe Fanny surm 1847. aastal. Pärast mitut insulti suri Felix Mendelssohn Bartholdy 4. novembril 1847 ja on maetud Berliinis.

Mendelssohni pulmamarss võeti kasutusele alles pärast helilooja surma. Esmakordselt esitati seda omaette küll 1847. aastal, kuid populaarsuse võitis helind siis, kui 25. jaanuaril 1858 lasksid seda oma pulmas kõlada Preisi prints Frederick William ja Inglise printsess Victoria.

URSULA ILO

Jaga |