Nädala juubilar FRANK SINATRA 100

Tänini ainsa meeslevilauljana koguni Oscar’i võitnud Francis Albert Sinatra sündis 12. detsembril 1915 New Yorgi külje all Hobokenis. Ta pere oli vaene ja noormees pidi lisaraha teenima kohaliku ajalehe juures. Juba siis laulis Frankie-Boy vokaalkvartetis „The Hoboken Four“. Raadio laulukonkursil võidetud esikoht avas Sinatrale ööklubide ja väiksemate kontserdisaalide uksed, kuid, mis sellestki olulisem, – naiskuulajate südamed. Peagi oli Frank juba kuulsa Harry Jamesi orkestri solist, siis aga kutsuti veelgi tuntuma Tommy Dorsey teenistusse. Lauljana esines Frank Sinatra ka oma esimeses filmis „Las Vegase ööd“, mis esilinastus 1941. aastal. Sinatra soolokarjääri menu võib võrrelda vaid Elvise ja Tom Jonesi hilisema triumfiga.

Oma esimese draamarolli mängis noorena hirmkõhn Sinatra muusikafilmis „Üha kõrgemale“, millel oli meeletu kassamenu. Koos tantsugeenius Gene Kelly’ga mängis, laulis ja miljonite hämmastuseks ka fantastiliselt tantsis Sinatra mõneski muusikafilmis. Neist muusikalise partituuri eest Oscar’i võitnud „Linnaluba“ oli ka Kelly kauaoodatud debüütlavastus kinos.

Viiekümnendate aastate alguses kaotas Frank Sinatra mõneks ajaks hääle. Seetõttu asuski ta rohkem ja tõsisemalt mängima filmides. Paljud tahtsid teda kui lauljat koguni maha kanda. Maggio rolli monumentaalses sõjadraamas „Siit igavikku“ olevat Sinatra lausa palunud ning talle maksti vaid kaheksa tuhat dollarit. Seda hinnalisem oli Frank Sinatra triumf, kui võitis oma osaga 1954. aastal Oscar’i. Kaks aastat hiljem kandideeris Sinatra uuesti uimastisõltlase veenva rolli eest psühhodraamas „Mees kuldse käega“, milles ta ekraanipartneriks oli Kim Novak. Sama osa tõi Sinatrale Briti Filmi- ja Teleakadeemia aastapreemia.

Frank Sinatra ei piirdunud vaid näitlemisega filmides. Ta hääl taastus, ning viiekümnendate lõpus jõudsid teleekraanile „Frank Sinatra show“ saated. Oma esimese produtsenditöö tegi ta aastal 1956. Selleks oli vestern „Johnny Concho“, milles ta ise ka nimiosalist kehastas. Järgmise aastakümne menufilmiks oli „Oceani kamp“ koos staari semude Dean Martini ja Sammy Davis-juunioriga.

Aastal 1971 omistati Frank Sinatrale kaks olulist preemiat. Ta võttis vastu Cecil B. De Mille’i auhinna ning Oscar’i gaalal anti maestrole üle Jean Hersholti humaansuspreemia.

Sinatrale omistati ka Ekraaninäitlejate Ühingu elutööpreemia, kuid sellest olulisemaks tuleb ometi pidada Grammy preemiaid, mida ta pika karjääri jooksul teenis koguni 9.

Viimastel eluaastatel esines vanameister jälle üsna palju lauljana. Neist mõnigi salvestus on tänagi internetiavarustes näha ja kuulda.

Frank Sinatra neljast naisest olid Ava Gardner ja Mia Farrow ka ise kuulsad kinostaarid. Laulugeeniuse viimne naine Barbara Marx on kirjutanud ühele filmile stsenaariumi. Sinatra esimene naine Nancy Barbato sünnitas kuulsusele kolm last. Tütar Nancy ja poeg Frank Sinatra-juunior on samuti laulmisega tegelnud, kohati menukalt.

Mees, keda elu lõpuni kutsuti Frankie-Boy’ks, lahkus igavikku mais 1988. Kuus aastat varem oli ekraanile jõudnud esimene näitlejatega teleseriaal Frank Sinatra elust ja lauludest. Ning see oli alles algus. Kõigi aegade üht legendaarsemat lauljat on teiste hulgas kehastanud Ray Liotta, Dennis Hopper, Philip Casnoff ja James Russo.

Tänaseni pole kahjuks rohkem kuulda olnud Martin Scorsese filmist „Sinatra“, millega algselt taheti tähistada suurmehe 100. sünniaastapäeva. Loomulikult korraldatakse paljudes riikides Sinatra mälestuskontserte. Ilmub raamatuid, neist ühe autoriks on staari tütar Tina. Nancy aga teeb ühes USA raadiojaamas mälestussaateid oma isast ja tema loomingust.

Selle andeka mehe eluloo lõpus on sõnad ta hauaplaadilt Cathedrali linnakese kalmistul, kus ta puhkab lõputa und oma vanemate kõrval. Hauaplaadil on kirjas „Parim ootab alles ees“. Frank Sinatra kindlasti vääriks seda, et need sõnad kasvõi kordki tõele vastaks.

ENN EESMAA

Jaga |