Ansipi valitsus ulbib sihitult

On arusaadav, et kõikuma löönud jalgealune ja silmist kadunud siht tingivad vastakaid hinnanguid riigi majandusseisule ja väljavaadetele. Kuid soovimatus möödalaskmisi tunnistada ja suutmatus lahendusi pakkuda vaid suurendavad segadust. Istuva valitsuse põhitegevuseks ongi saanud klammerdumine võimu külge, kus põhiaur kulub enda olemasolu õigustamisele.

Mullu tuldi võimule ilusate, aga enamasti õõnsate lubadustega ning natsionalismimaigulise eufooriaga. Kriitika- ja analüüsivõime tundus ülearune, rääkimata vajadusest arvestada ohumärke majanduses. Näitajate halvenedes jätkas valitsus reageerimise asemel eneseimetluse ja udujutuga. Halekoomiliselt mõjus nii Siim Kallaselt tellitud kiidukõne säästueelarve teinud valitsusele kui ka vaevaga positiivseks venitatud I kvartali majanduskasv.

Valitsuse moodustamisel oli kohe näha, et liitu lähevad vanad sõbrad. Nüüdseks aga rebeneb kolmikliit juba igast õmblusest ja valitsusest õhkub paanikat. Vastukäivaid signaale on tulnud stabilisatsioonireservi kasutamise kohta. Ei julgeta tunnistada, et majanduslangus kestab kauem ja  on järsem, kui avalikult räägitud. Võimalik, et valitsus teab, aga hämab majanduse tegeliku perspektiivi ümber ja hoiab reserve saabuvateks mustadeks päevadeks.

Euro kasutuselevõtu väljavaated muutuvad – ennekõike kõrge inflatsiooni tõttu – üha viletsamaks. Kuid „luige–haugi–vähi”-koalitsioonist kostab euro kasutuselevõtu kohta nii poolt- kui ka vastuhääli. Alles hiljuti lubas valitsusjuht lõputut majanduskasvu. Seejärel aga pidi tunnistama, et optimismiks pole enam suurt alust. Nüüd sarjab ta jälle neid, kes räägivad majanduslangusest. Uskumatu kohanemisvõime!

Kuna Ansipi suutmatus riiki juhtida lükkas rööbastelt niisugused majandusvedurid nagu transiit, metsatööstus ja turism, on täielik alus mitme majandusinimese nõudmisel, et ta taanduks. Kadunud on juba sadu töökohti. Tööpuudus ja elujärje langus süvenevad veel tükk aega. See hakkab avalduma statistikas ja igapäevaelus. Aga nagu laulus refrääni, nii võime kuulda üksnes valitsuse eneseõigustusi.

Mõistagi on vaja tähelepanu kõrvale juhtida! Kui võimuliit seda ei teeks, siis esitataks talle ebameeldivaid küsimusi, muu hulgas ka vastutusest miljarditesse ulatuva eksimuse eest eelarves. Kusjuures varasemast on kontol ligi miljard krooni suhkrutrahvina üleliigsete laovarude eest. Kuid see ei tarvitse veel kõik olla. Maksumaksjat võivad tabada ka keskkonnatrahvid. Ning seda kõike aina pingelisemas majandusseisus ja eelarve kokku kuivades.

Samas hoiab Reformierakond nagu püha lehma oma valimislubadust langetada üksikisiku tulumaksu määra, hoolimata sellest, et nii jääb riigikassa järgmisel aastal ilma 600 miljonist kroonist.

Et tähelepanu tegelikelt probleemidelt, näiteks ummikusse aetud majanduselt kõrvale juhtida, püütakse pealinna elu näidata moonutatult. Sündmusi jälgijatele mõjub see groteskselt ja ebausutavalt. Näha on, et samal ajal kui valitsus tõmbab riigieelarvest maha pealinnale lubatud raha, saavad Tallinna eakad inimesed ja lastega pered kätte kõik toetused ning lasteaedadesse, koolidesse ja teedeehituseks investeerib pealinn samuti suuri summasid.

Paduliberalism Eesti moodi jätab riigile minimaalse rolli sotsiaalse elu korraldamisel ja süveneva ebavõrdsuse silumisel. Liberaalse majanduse kantsis USA-s seda siiski patuks ei peeta – Kongress ja valitsus püüavad leida mooduseid elu hammasrataste vahele jäänute abistamiseks.

Kinnisvara- ja eluasemeturu langus puudutab USA-s valusalt miljoneid peresid. Hiljuti kiitis Kongressi Esindajatekoda heaks seaduse 300 miljardi dollarilise mahuga eluasemelaenude kindlustamise fondi loomiseks, et aidata poolt miljonit peret. Selle fondi toel saavad nad kergendust võlgade maksmisel ja säilitavad laenuga soetatud elamispinna. Kui Eestis pakuti välja analoogiline idee, kuulutati meil USA  tegevus oma kodanike kaitsmisel punaseks propagandaks ja populismiks.

Lääne poliitikud käituvad sotsiaalsete probleemide lahendamisel märksa riigimehelikumalt kui meie poliitikud, kes järgivad ideoloogilisi stampe. Sihitu ulpimise asemel oleks praegusel valitsusel aus tunnistada, et ei saanud hakkama.

KESKMÕTE: Paduliberalism Eesti moodi jätab riigile minimaalse rolli sotsiaalse elu korraldamisel ja süveneva ebavõrdsuse silumisel.

TOOMAS VITSUT, Tallinna linnavolikogu esimees

Jaga |