Emakeele päevaks

ILMAR TOMUSK,      16. märts 2005


14. märtsil oli emakeelepäev, kahe nädala pärast, 1. aprillil, täitub 10 aastat kehtiva keeleseaduse jõustumisest. Sotsioloogilised uuringud näitavad, et mitte-eestlaste eesti keele oskus on selle ajaga pisut paranenud. Täiustunud on täiskasvanute keeleõppesüsteem, välisrahade toel on sajad inimesed käinud keelekursustel ja sooritanud vajaliku keeleeksami.

Valulapseks on endiselt vene õppekeelega kool, kus napib kvalifitseeritud eesti keele õpetajaid, muude ainete õpetajate eesti keele oskus on vilets ning paljude koolijuhtide suhtumine riigikeelde jätab soovida paremat. Ning mis seal salata – ikka veel kohtab arste, politseinikke, müüjaid ja taksojuhte, kes eesti keelt ei oska.
2004. aastal laekus riigi tuludesse keeleseaduse rikkumise eest trahvidena 140 940 krooni, kõige enam tuli oma rahakotti kergendada eesti keelt nõuetekohaselt mitteoskavatel riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikel ning haridustöötajatel.
Kuid jätame äsjase emakeelepäeva järelkajas mitte-eestlased ja nende keeleõpiraskused kõrvale ja räägime hoopis sellest, kuidas eestlased ise oma emakeelde suhtuvad.

Eesti keele saatus sõltub keelekasutusest

Olen kuulnud väiteid, et eesti keele saatus sõltub sellest, kas me saame Brüsselis oma asju eesti keeles ajada või ei saa. Samuti olen kuulnud, et eesti keele tulevik sõltuvat mitte-eestlaste eesti keele oskusest. On ka neid, kelle arvates jääb eesti keel püsima vaid siis, kui meil juba lähitulevikus oleks keeletehnoloogiliste lahenduste abil võimalik oma arvutile ning kohvi- või pesumasinale eesti keeles käsklusi anda. See kõik on õige ja vajalik, kuid kaldun arvama, et meie keele saatus sõltub sellest, kas eestlased ise oma keelt kasutada tahavad.
Kui 19. ja 20. sajandil oli eesti keel eestlasele nii oluline, et sellest kirjutati oode, lauldi laule ning sellele rajati lausa ausammas, siis 21. sajandil näib ellujäämise tagatiseks olevat hoopis inglise keel. Seda tõendavad nii inglise keele positsiooni käsitlevad uuringud kui ka näiteks Eestis registreeritud ning Eesti turul kaupu ja teenuseid pakkuvate firmade reklaam – isegi eestlastele pakutakse oma kaupu ja teenuseid inglise keeles.

Eestikeelsusnõue kahjustas ettevõtluskliimat

Keeleinspektsioonilt küsitakse tihti, et miks see või teine reklaam on ingliskeelne? Seadus ju nõuab eestikeelset, vähemasti eestikeelne tõlge peaks olema. Kuid paljud reklaamid, mis meie tänavaid "kaunistavad", ja seda eriti Tallinna ajaloolises vanalinnas, ei ole seaduse järgi mitte reklaamid, vaid kaubamärgid. Paljud firmad, kellele tundub kohatu end eesti keeles reklaamida, registreerivad oma võõrkeelse reklaami väikse lisaraha eest kaubamärgina. Siis sellele enam keeleseaduse nõuded ei laiene ja tõlkimise vaev jääb ära.
Paljud inimesed on pahased, et Eestimaal on niipalju võõrkeelsete nimedega ärisid. Kuid sellist nõuet, et ärinimi peaks olema eestikeelne, kahjuks enam ei ole. See kehtis kuni 1996. aastani. Siis aga leiti, et ärinimede eestikeelsuse nõue kahjustab meie ettevõtluskliimat ning nõue kaotati.
Umbes samal ajal, 1996.–1997. aastal arutleti valitsusringkondades tõsimeeli selle üle, et inglise keelest peaks saama teine riigikeel ning eesti keel teaduskeelena ei kõlba – vaja oleks üle minna inglise keelele. See kõik on avaldanud oma mõju.

Jäägem eestlasteks

Miks me nii väga tahame inglise keeles laulda? Ja mitte ainult välismaal – suur osa Eesti kodumaisel muusikaturul olevast kaasaegsest popmuusikast on ingliskeelne. Eestit mõne aasta eest Eurovisiooni lauluvõistlusel edukalt esindanud lauljatar Eda-Ines Etti tunnistas 2004. aasta detsembris ajaleheusutluses, et kahjuks ei tule tal eestikeelsete laulusõnade kirjutamine kuidagimoodi välja ning seetõttu sünnivad laulud inglise keeles. Et mitte tema suhtes ülekohtune olla, pean tõdema, et lauljataril on siiski ka ilusaid eestikeelseid laule.
Huvitav on märkida, et meie poliitikutel, kellel oleks paljudel juhtudel õige ja mõistlik kasutada eesti keelt ja head tõlki, on soov demonstreerida oma võõrkeelteoskust. Mõnikord on see hea, kuid teinekord jätab soovida.
Kui Eesti 20. sajandi tuntumaid kirjanikke Gustav Suits sõnastas 1905. aastal kõlava loosungi: „Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks!", siis täpselt 100 aastat hiljem, aastal 2005, võiksime selle ümber sõnastada järgmiselt: „Olgem eurooplased, kuid jäägem ka eestlasteks."
Muidu kulutavad keele- ja arvutimehed miljoneid kroone, et õpetada kodumasinaid eesti keelest aru saama, kuid siis selgub, et need tuleb enne tarvitamist inglise keele kursustele saata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)