13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Nii meie elus kõik muutub…OLLESMA, 20. mai 2015Kui lugesin 9. mai Postimehest Rein Ratta lapsepõlvemälestusi sõjaajast, tuli tahtmine meenutada ka enda tegemisi 1945. aasta kevadel, sirelite õitsemise aegu. Ratas räägib, et kui Eesti Laskurkorpus pärast lahinguid Kuramaal oli koduteel, mehed marssinud öösel, kui oli jahedam, ning puhanud päeval. Tegin ise isiklikult Eesti korpuse koosseisus selle teekonna kaasa, kuid ühtki öömarssi ei mäleta. Iklas küll läksime lahku – meie tulime otse Pärnu peale, teine diviis läks Mõisaküla kaudu. Kas seal öösel marsiti, seda ei tea.
Minul on see marssimine, mis algas maikuu lõpus kusagil 100 km teispool Riiat, üks ilusamaid mälestusi tollest ajast. Riias oli võimas vastuvõtt. Tänavad olid rahvast täis. Keset linna asus tribüün, millel Läti ja Eesti riigitegelased ning kõrged sõjaväelased. Meil tuli lüüa valvelsammu. Aga see, mis toimus Eesti—Läti piiril Ainažis ja Iklas, ei unune vist hauaski. Sinna jõudsime õhtu eel. Läti rahvariietes neiud saatsid meid lätikeelse lauluga, eesti rahvarõivais piigad võtsid vastu eestikeelse lauluga. Mis ütles sõduri süda, peaks igaüks ise läbi elama ja ära tundma.
See kõik oli alles algus. Rivid ju marssisid edasi ega saanud seisma jääda, aga see rahvamass, kes piiril oli, tuli meile järele. Ilusa männimetsa all, kuhu jäime ööseks, see õige trall alles lahti läks. Seal oli hõiskeid ja naeru, aga ka nuttu ja isegi ulgumist – üks naine oli tulnud lootuses kohtuda oma laste isaga, kuid seal aga sai ta teada, et seda kohtumist ei tule enam kunagi… Muidugi oli naisolevusi selle meestehulga kohta vähe, kuid öö sai tõesti üks Eestimaa ilusamaid. Hommikul rivisse minnes küsis nii mõnigi: oli see nüüd unes või ilmsi?
Edasine tulek kulges nii, et iga asula ja küla, isegi talu juures olid auväravad ja tohutult inimesi. Talumehed olid tee ääres hobuvankritega, toidukorvid ja isegi õlleankrud peal, ning hüüdsid: „Ärge uhkeks pidage – tulge maitsma!“ Eks vahest jooksimegi, aga sõjaväe kord jääb korraks… Ohvitserid muidugi said pakutut kasutada rohkem. Ja neid õitehulki, mida meile toodi, peamiselt sirelid, ei oska kirjeldadagi. Riiast välja tulles oli keegi alustanud nende panekut lumeväravatele. Siis, kui mina oma jao sinna panin, oli õitehunnik paraja heinakuhja suurune, aga olin kuskil kolonni keskel. Lätimaal õitsesid sirelid ja me tulime nende õitsemise saatel – ühesõnaga, tõime kevade Eestimaale.
Tallinnas vastuvõtuparaadil pidid mõlemad diviisid olema jälle koos, kuid mul tervis ei võimaldanud sellest osa võtta. Teistelt kuuldut aga ei sobi siin kirjutada.
Pikka aega Kesknädala tellija olnud OLLESMA Viimati muudetud: 20.05.2015
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
