Dialoog vaenu keeles. Kas riik soovib venelaste väljarännet eestist?

MIHHAIL PETROV,      12. jaanuar 2005


See on lausa hämmastav, kuid nõukogudeaegses võõrsõnade leksikonis ei olnud terminit „ksenofoobia". Kaasaegses poliitilises kontekstis tõlgendatakse ksenofoobiat kui üht rassismi väljendusviisi, nagu seda on ka antisemitism ja inimeste diskrimineerimine rassiliste, sooliste või konfessionaalsete tunnuste järgi.

Tegelikult tähendab ksenofoobia võõraste kartust ja on vaid üks paljudest foobiatest, mis on kummitanud inimkonda alates Abeli ja tema venna Kaini ajastust. See foobia vallandub agressiivsuse äärmuslikes vormides, millest võib järeldada, et ksenofoobiat ühiskonnas juurutav riik soovib tegemist teha mitte normaalsete inimeste, vaid psühhopaatidega.
Viimased ligi 15 aastat on riik püüdnud meile külge pookida – ja peab tunnistama, et mitte edutult – tõsist vaimuhaigust. Näiteid sellest võib tuua palju, kuid piisab selliste isikute mainimisest nagu noorteühingu Avatud Vabariik liider Jevgeni Krištafovitš või Tallinna Venemaa kodanike liidu juht Pjotr Rožok. Ilmselt on kommentaarid üleliigsed.

"Meie oma" ja "minu oma"
Üsna pikka aega oleme elanud maailmas, mis eksisteeris kontsepti „meie oma tähendab ka minu oma" järgi. Mäletate võib-olla populaarse laulu sõnu 1930. aastatest: „Kõik ümbritsev on kolhoosi oma, kõik see on minu oma..."? Tegelikult oli reaalne seesama „kolhoosi oma", „minu oma" oli vaid õõnes deklaratsioon.
Uue Eesti avalik ideoloogia põhineb kontseptil „meie oma": see on meie maa, see on meie riik, see on meie kultuur, see on meie keel, see on meie linn, see on meie küla jne. Samas jaguneb „meie oma" „sinu omaks" ja „minu omaks", kuid seda kaugeltki mitte võrdsetes proportsioonides. Igaühe osalus „meie omas" sõltub konkreetse omandi suurusest, selle omaniku isiklikust kompetentsusest ja temale kuuluva võimu mahust. Piltlikult öeldes, minu oma on maja, tema oma on talu, sinu oma on prügila, kuid kokku on see meie oma, eestimaine. Mina olen ülemus, sina oled loll, kuid meie kokku oleme eesti rahvas jne.
Samas eksisteerib kõrvuti „meie omaga" ka „mitte meie oma". Selle hulka kuulub kõik, mis on seni veel võõraste valduses. Just nimelt sellepärast peab neilt ära võtma kõik hüved, mis johtuvad kuuluvusest „meie omade" (kodanike) hulka. Võetigi ära. Kuid siis selgus, et „mitte meie oma" ilmutab vaenulikkust „meie oma" suhtes ja hämmastavat tahet oma soovis elada „meie omast" sõltumata. Äärmiselt väärastunud kujul kõlab riigi teeseldud hämming selliselt: „Appi! Need laisad võõramaalased ei taha õppida meie keelt!"
Meedias aga vohab ja õitseb vaenu keel, mida kasutatakse „mitte meie omade" suhtes. Üsna iseloomulik on asjaolu, et eelis kasutada vaenu keelt kuulub jäägitult vaid ühele konfliktipoolele. Näiteks kirjutas USA valitsuse endine nõunik Paul Goble, et "Eesti ajaloos olid venelaste vallutusretked ja okupatsioonid liiga sagedased". Meie ei pruukinud ju märgatagi kidakeelset ameeriklast, kuid ajakirjandus tsiteerib teda abivalmilt, kuna see on sensatsioon, see on skandaal vaenu keeles, see ongi massimeedia eksisteerimise vorm.

Exoduse president
Riik võiks lükata kõrvale assimilatsioonieufemismid ja vaenu keele ning vastata meile ausalt, mida üleüldse kavatseb meiega peale hakata. Kui riik tahab, et me jääksime, siis võiks selgitada, millistel tingimustel: kas eesti rahva osana, võõrkeelse kogukonna või sundkorras integreeritud (assimileeritud) võõramaalastena? Vastaku, küll me siis ise valime, kas pakutu sobib meile või mitte. Kui aga riik tahab meist tõesti lahti saada, siis sellegi peaks ütlema otse välja. Kui me leiame, et suudame vastu panna ning murda läbi negatiivsest suhtumisest, siis jääme ja võitleme oma õiguste eest. Kui otsustame, et ei suuda, siis läheme ilma suurema kärata Euroopasse ära.
Lennart Merist ei saanud exoduse presidenti ehk venelaste väljarände algatajat Eestist. Võib-olla saab selleks president Arnold Rüütel? Muide, oma aja ära elanud Lenini-nimelisest linnahallist paremat hauakambrit exoduse presidendile on raske ette kujutada. Sellest saab mausoleum sajanditeks, astmeline püramiid, pealinna visiitkaart jne. Me kogume sinna kõik vineerkohvrid, mis vähegi on võtta okupatsioonimuuseumist.

Mida me ei taha
Nali naljaks, kuid meil on õigus olla osa üleriiklikust kontseptist „meie oma" ilma selle ebardliku täpsustuseta „teie oma tähendab, et ka meie oma". Jah, me oleme teistsugused, kuid ilma meieta ei saa teie „meie oma" kunagi enam täisväärtuslikuks. Me ei pretendeeri selle maa soolaks olemisele, kuid meil on õigus vene etnilisuse taasloomisele.
Jah, me räägime teises keeles, mille levila on võrreldamatu eesti keele areaaliga. Kuid me oleme õppinud austama eestikeelelist vähemust, kuna adume, et Eestis reaalselt eksisteeriv kakskeelsus on hüvanguks kõigile, sõltumata sellest, kas seadus teisest riigikeelest on olemas või ei ole.
Me ei taha, et vene keel muutuks Eestis salajaseks ja mõistmatuks tulevastele eestlaste põlvkondadele. Me ei soovi dialoogi riigiga vaenu keeles, kuna varem või hiljem viib see täisväärtusliku etnilise konfliktini usulistel alustel, koos kõikvõimalike ettearvatavate ja -arvamatute tagajärgedega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)