Nõukanostalgia: müüdid ja tegelikkus

Otsa tegi lahti keegi kirjanik Wimberg,  kes septembri alguspäevadel ilmunud loos  taunis ENSV ajal toimunu hea  sõnaga  meenutamist seetõttu, et tollal nappis kvaliteetseid toiduaineid,  mistõttu tihti tuli seista järjekordades ja "lapsed said süüa vaid 5 banaani aastas". Vahemärkusena olgu öeldud, et kui selle loo autor ise tollal laps oli,  siis on tal banaanidega  kõvasti vedanud.  Enamik lapsi  sai siis banaane näha vaid piltidel, kuid ega nad osanud ka nende puudumisest kauplustes erilist ahastust tunda

Asjust, mis inimesi ahistasid

Puudusi esmatarbekaupadega varustamises ning toiduainete nappust toovad esile ka teised  „nõukanostalgiat" halvustavate kirjutiste autorid,  lisades mõistagi  toonase sõnavabaduse täieliku puudumise ja  nõukogude korda ülistava arutu propaganda. 

Kõik see vastab ju tõele, kuid ometi oli tookord  inimeste jaoks  ka teisi  ja mõnikord palju olulisemaid kitsendusi, sest otsest nälga ei pidanud ju keegi kannatama. 

Mõnikord küll käis riik toiduainetega ka otse mõistusevastaselt ümber. Nii vedasid maainimesed kauplustest ja kauplusautodelt (nende hüüdnimeks oli „autolavka" - Toim.) leiba koju lausa kärukoormate viisi, et seda sigadele ja teistele koduloomadele sööta (mõni nimetas neid vormileibu „lehmakeeksiks" - Toim.).  Kas polnuks mõistlikum müüa maarahvale selle asemel odavat jõusööta („kombikormi")?

Küllalt ahistav  oli paljudele see, et rannakülade elanikud  ei pääsenud mere äärde ega merele.  Suur osa mererannast oli kuulutatud piiritsooniks, mida valvasid  relvastatud sõdurid. Sama kurioosseks võib pidada ka seda, et Muhu-, Saare- ja Hiiumaale sõiduks tuli igaühel igakord miilitsast hankida tänases mõistes viisa, mille kehtivust sadamas või lennujaamas uurisid pärit roheliste vormimütsidega ajateenijad, mõnikord otse Kesk-Aasiast.

Suure osa inimeste elus oli kõige masendavam olukord, kus nad ei saanud omal soovil soetada korterit ega osta autot.  Korteriorderite ja autoostulubade jaotamisega tegelesid partei- ja ametiühingukomiteed ning väheste õnnelike väljavalimisel arvestati tingimata ka lojaalsust kehtivale riigikorrale.

Sellega seoses meenub suisa anekdootlik  lugu. Ühel hetkel hakkas mingi seltskond inimesi toonase  Leningradi autokaupluse hoovil koostama  autot osta soovijate järjekorda. Sinna nimekirja saamiseks ja seal püsimiseks tuli iga kuu ühel pühapäeval isiklikult kohale ilmuda. Et uppuja haarab õlekõrrestki, sõitsid neil päevadel Eestist sajad (kui mitte tuhanded) inimesed Leningradi vahet, raisates nii oma aega ja raha.  Loomulikult polnud sel kõigel mittemingeid  loodetud tulemusi.

Medali teine pool

Rääkides toonase elu pahupoolest ei saa ometi eitada, et leidus mõndagi, mida tänases Eestis järele teha ei suudeta või ei taheta.  Alustada võiks sellest, et kui piiritsoonis ei pääsenud inimesed randa, siis  läänerannikul (saared mõistagi välja arvatud)  võis igaüks suvalisest teeotsast mere äärde pöörata,  seal kas jalutada, ujuda või telkida. Tänapäeval on kõik need teed suletud hoiatava sildiga "Eramaa". Kitsukesel rannaribal viibimist ei saa küll keegi keelata, kuid sinna pääsemine on väljaspool avalikke supluskohti tehtud praktiliselt võimatuks. Ja ega  rannas midagi eriti teha olegi, sest varem kariloomade poolt  puhtaks söödud rannaniitude asemel  laiuvad läbipääsmatud  umbrohu-, kõrkja- ja rootihnikud.

Siit on lihtne üle minna nende inimeste murede juurde, keda paneb ahastama  meie maaelu väljasuretamine. Kui nõukaaja lõpukümnendil laiusid kõigi meie teede ääres  suured viljapõllud või sõid loomakarjad ja paistsid kätte korras tootmishooned, siis nüüd võib kohati näha teede ääres  kilomeetrite viisi umbrohuvälju, sekka lagunenud karjalautu ja tühjalt seisvaid elumaju.

Veel üks näide, mis toonast elukorraldust üksnes mustades värvides näha ei lase.  Kui mina möödunud sajandi keskpaiku kõrgkooli astusin, maksti kõigile edukalt edasijõudvatele üliõpilastele igakuist stipendiumi kogu stuudiumi vältel. See polnud  küll teab kui suur, kuid võimaldas siiski kokkuhoidlikult majandades ära elada.  Õppemaksu mõistagi polnud ja igale soovijale  anti tasuta ühiselamukoht.  Kui selliseid võimalusi polnuks, siis olnuks maanoortel praktiliselt võimatu kõrgkoolis õppida, sest vanematele kolhoosides algaegadel rahapalka ei makstud.  Kui  mõelda tänastele  ühika- ja korteriüüri-hindadele,  siis on keeruline mõista, kuidas tulevad  toime isegi riigieelarvelisele kohale pääsenud  noored, kelle vanemad on madalapalgalised või suisa töötud.  Seetõttu ongi paljud tudengid tänapäeval sunnitud taluma topeltkoormust ja õppimise kõrvalt tööl käima, kui nüüd üldse õnnestub mingi tööots leida. Arusaadavalt mõjub see õpitulemustele negatiivselt, tekivad võlgnevused ja ühel hetkel võidakse lüüa kõigele käega. Tuulde lähevad nähtud vaev ja ka nende inimeste õpetamiseks kulutatud riigi raha.

Nii mõnigi „nõukanostalgiast" kirjutaja  seostab seda nähtust  sooviga näha oma noorusaega läbi roosade prillide.  Et selles võib omajagu tõtt olla, sellega nõustub ka Linnar Priimägi oma 7. septembril  Eesti Päevalehes ilmunud kirjutises.  Kuid ta rõhutab, et nostalgia võib tekkida just siis, kui inimest  hakkab ruineerima tänane tegelikkus: töötus, laenuvõlad jms. Leian, et  igaüht, kes  osutab tänase tegelikkuse varjukülgedele,  ei tuleks mingil juhul „nõukanostalgia" all kannatajaks tituleerida.  Üsna kindlasti suurem osa neist vastaks  valikküsimusele "Kas sooviksite  toonast aega tagasi?" eitavalt.  Mis mõistagi ei tähenda automaatselt  jaa-vastust teisele küsimusele: "Kas te tänase valitsuse juhitud Eestit tahtsite?"

 ENDEL RIHVK, kolumnist

[fototekst]  KATEGOORILINE: Romaaniga „Lipamäe" tuntuks saanud kirjanik Jaak Urmet alias Wimberg peaks enam kuulama vanemate inimeste mälestusi nõukogude ajast. 31-aastase mehena võivad tema m'lestused tollest ajast olla liiga episoodilised, et anda lõplikke hinnanguid.

Jaga |