Usun, et Edgar Savisaar võidab Euroopa Inimõiguste Kohtus!

Aga hakkame siis sellest pihta, et mis toimub ühe kriminaalmenetluse raames. Mida isik peab läbi elama ja kust see pihta hakkab?

Mugavusjälituse situatsioon Eestile omane

See hakkab selliste korruptsioonilugude puhul tavaliselt pihta ikkagi jälitustegevusest. Inimest hakatakse jälitama oluliselt enne seda, kui talle endale räägitakse sellest, et on olemas mingisugused kahtlused. See seisneb selles, et kuulatakse pealt tema telefone, jälgitakse tööruume, tema sõiduautot. Koju väga tihti jälgimisseadmeid ei panda, sest see oleks tõenäoliselt ebaproportsionaalne. Aga väga intensiivne jälgimine hakkab kohe varajases staadiumis pihta. Ja sellest on kujunenud tegelikult peamine tõendite kogumise viis meie kriminaalmenetluses.

 Jälitustegevus on hästi mugav viis, kuidas tõendeid koguda. Isik ei tea, et käib tõendite kogumine, ja tal ei ole võimalik oma õiguste kaitseks ka mitte midagi ette võtta. Eestis on kujunenud selline mugavusjälituse situatsioon. See on kõige vähem intellektuaalset pagasit nõudev menetlustoiming ja seda on võimalik läbi viia mehaaniliselt. Ja see on ka tulemuslik. Kui vaatame Euroopa poole, kuidas seal jälitustegevust läbi viiakse ja millistel juhtudel seda kasutatakse, siis üldiselt ikkagi kasutatakse jälitustegevust kas organiseeritud kuritegevuse või inimkaubanduse vastu võitlemisel. See ei ole tavapärane laias maailmas, et nii intensiivselt kasutatakse jälitustegevust näiteks korruptsioonikuritegude uurimisel, nõnda nagu seda Eestis tehakse. Meil on tekkinud mugavusjälituse situatsioon.

 Ja see on nii ka Edgar Savisaare juhtumi puhul, kus jälitustegevust on viidud läbi väga pikalt ja väga intensiivselt. Mul ei ole selle täpset mahtu teada. Aga ma tean, et menetluse ja jälituse tegevus hakkas peale kuskil 2014. aasta suvel. Pigem varasuvel. Edgar Savisaarele esitati kahtlustus teatavasti rohkem kui aasta aega hiljem.

Menetlejad harrastavad jõu näitamist

Pärast seda, kui läbi on viidud hulgaliselt jälitustegevusi, toimub tavaliselt läbiotsimine. Läbiotsimine on nüüd see koht, kus isikule saab teatavaks, et tema suhtes esinevad mingisugused kahtlused. See on tavapäraselt esimene toiming.

 Kui vaatame seda isiku seisukohalt, siis isiku jaoks on see täiesti mõistetavalt ootamatu. Menetleja seevastu on aga valmistunud terve aasta. Tal on olnud pikk ja põhjalik plaan, kuidas ta seda läbi viima hakkab. Juba sellest hetkest, kui isik sinna menetlusse astub, on ta tegelikult väga pikalt või väga suurelt kaotusseisus. Jõu näitamine on see, mis iseloomustab meie menetlejate poolt läbi viidavaid läbiotsimisi. See on täiesti selge.

 Kindlasti kõik mäletavad meediapilte ühest härrasmehest möödunud aasta 22. septembril, kes seisis Hundisilma värava juures. Tal oli peas mask, tal oli käes relv ja ta oli üldiselt selline turske meesterahvas, kellega mina pimedal tänaval väga kohtuda ei sooviks. Miks see vajalik oli? Miks sellise jõu näitamine vajalik oli? Kas nad pelgasid füüsilise jõu mõttes Edgar Savisaart? Ma ei tahaks seda uskuda. Või pelgasid nad meid, kaitsjaid?

Pean küll tunnistama, et oma kutsetegevuse jooksul ei ole mina kasutanud vägivalda või tulirelva. Ma ei tea, miks selline jõu näitamine iseenesest vajalik on? Ja see ei olnud ainult üks härrasmees, kes oli seal sellisel viisil relvastatud, vaid absoluutselt kõik isikud, kes seda läbiotsimist toimetasid. Ja neid oli oi kui palju, nad kõik kandsid relva. Aga see ei olnud selleks, et see oleks vältimatult vajalik, sest see ei olnud ju vältimatult vajalik. Vaid see oli ikkagi selleks, et näidata jõudu ja teatavalt stigmatiseerida.

 Läbiotsimise toimetamisel juhtus selline huvitav juhtum, et ühel nendest isikutest, kes seal tulirelva kandis ja kes proovis kapi otsast üht asja võtta,  kukkus tulirelv maha. See ei ole kõige parem näide professionaalsusest ja sellest, kuipalju sellist asja praktikas vaja läheb. Ilmselt oli see selline ebaõnnestunud juhtum.

Läbiotsimisel haaratakse kaasa kõike

Ja läbiotsimisel võetakse kaasa loomulikult kõik, mis hetkel huvitav tundub. Ega seal ei toimu mingisugust pikka diskussiooni selle üle, kas miski on antud asjas oluline või mitte. Kõik, mis hetkel tundub menetlejatele huvitav, võetakse kaasa, ja ega inimesel ei ole võimalik selle vastu midagi teha.

 Hea näide sellest, kuidas kaasa võetakse ka päris palju asjakohatut, on see, kui ma jaanuari keskel osalesin ühel vaatlusel Edgar Savisaare menetluse raames.

 Uurija andis seal tagasi hulgaliselt dokumente, mis Edgar Savisaarelt ära võeti. Aga need dokumendid anti tagasi niimoodi, et need olid plommiga kinni pandud läbipaistvas kilekotis. Kilekotid avati minu silme ees ja siis anti need dokumendid tagasi nii, et neid isegi ei vaadatud.

 Mis siis vahepeal juhtus? Miks nad vahepeal asjakohatuks muutusid?

 Ei juhtunudki midagi. Nad olid algusest peale asjakohatud, aga võetakse kaasa kõik, mis kätte juhtub. See iseloomustab, kuidas praegu meil läbiotsimisi läbi viiakse. Aga selle vastu ei ole väga midagi teha.

Käib avalikkuse töötlemine

Nüüd ajal, kui toimetatakse läbiotsimist, siis sellise profiiliga isiku puhul nagu Edgar Savisaar, toimub menetlejate poolt ka teine, paralleelsem ja veelgi olulisem toimetamine. See on see, mis toimub sel ajal avalikkusega. Sel ajal, kui Edgar Savisaar, minu kolleeg Üllar Talviste ja mina olime Hundisilma talus ega saanud kellegagi suhelda, korraldasid Kaitsepolitseiamet ja Riigiprokuratuur pressikonverentsi. Nad edastasid pressiteateid. Nad astusid üles ETV uudistesaates „Aktuaalne kaamera“.

 Meil ei olnud võimalik selle kohta midagi öelda.

Ja pange tähele, kõike tehti enne seda, kui isikule endale oli kahtlustus esitatud ja küsitud tema käest „Mis sina sellest asjast arvad?“. Aga avalikkuse töötlemine hakkas juba varasemalt pihta. Ja see on tegelikult läbiotsimiste ja esimeste menetlustoimingute juures vaata et kõige olulisem. Võib-olla isegi olulisem kui see, mis läbiotsimisega saadakse.

 Sealt liikus aeg edasi järgmisesse päeva. Olles Kaitsepolitseiametis Edgar Savisaarega ülekuulamisel, paluti meid korraks ülekuulamisruumist välja. Seal teatas riigiprokurör, et ca kolme tunni pärast toimub Harju maakohtus kohtuistung, kus arutatakse Riigiprokuratuuri taotlust Edgar Savisaare ametist kõrvaldamiseks. Meil oli aega kolm tundi, et selle asjaga tegelda.

 Menetlejad olid hakanud jälitama umbes aasta aega varem ja oma asju kokku panema. Meile anti kolm tundi?!

 Ka see näitab, et tegelikult  kogu jutt kaitseõigusest sellises staadiumis on täielik farss. Kolme tunniga ei jõua mitte midagi ära teha. Meil oli tolleks hetkeks umbes tunni aja jagu olnud käes kahtlustuse tekst, mis on nii üldsõnaline, et sellise tekstiga ei ole võimalik normaalset kaitset üles ehitada.

Tõendeid varjatakse

Kui läksime kohtusse, soovisime näha neid tõendeid, millel tugineb kahtlustus ja millele tuginedes sooviti Edgar Savisaart ametist kõrvaldada. Meile ei näidatud neid tõendeid. Öeldi, et nende tõendite meile  näitamine kahjustaks oluliselt kriminaalmenetlust.

 Mina ei saa sellest aru, kuidas see võiks kriminaalmenetlust kahjustada. Need tõendid, mida meile tänase päevani ei näidata, need tõendid on jälitustegevusega kogutud teave. Need on Edgar Savisaare enda vestlused, mida ta on pidanud. Meile ei näidata tema enda vestlusi, sest see võiks kuidagipidi kahjustada kriminaalmenetlust. Mina ei saa aru, kuidas see toimub. Keegi ei ole siiamaani ka lahti selgitanud, kuidas see kahjustamine võiks toimuda. Piirdutud on üldsõnalise tõdemusega, mis siiamaani kahjuks meie kõikides kohtuastmetes on pidama jäänud.

 Ma ei usu, et ta jääb pidama Euroopa Kohtus, kuhu me oleme pöördunud. Vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga selles küsimuses on kaunis selge. Ega kriminaaluurimine kohtueelselt ei pea olema avalik. Et teavitatakse kõigist tunnistajatest, keda üle kuulatakse jne. Ja kutsutakse kaitsja igale poole juurde.

 Küll aga juhul, kui inimeste õigusi hakatakse väga konkreetselt piirama, tuleb natuke ka kaardipakki avada. Kui soovitakse isikult võtta vabadus, näiteks teda vahistada või kõrvaldada ametist, siis sellisel juhul rakenduvad inimestele täiendavad garantiid, mis tulenevad inimõiguste konventsioonist, ja nende hulka kuulub ka õigus ennast kaitsta ja õigus näha seda, mille alusel inimest süüdistatakse, tutvuda materjaliga ja esitada ka vastuväiteid. Ja seda õigust ei ole meile tänase päevani tagatud.

 Meil on Euroopast võtta näiteid. Näiteks Belgias oli juhtum, kus arstidel ajutiselt peatati litsents. Ja Euroopa Inimõiguste Kohus ütles, et ka sel juhul, kui arstil võetakse ajutiselt ära võimalus töötada, tuleb näidata talle tõendeid, mille alusel on seda tehtud, et tal oleks võimalik avaldada oma seisukohta.

Asja juures on kõige huvitavam, et see ei ole mingisugune formaalne kaitseõigus, mida me taga ajame, et saaksime öelda, et formaalselt oleme selle asja ära teinud. See, kui meie saaksime anda omapoolseid selgitusi, peaks olema kõige kasulikum eelkõige kohtunikule, kes seda asja otsustab. Tema ees on täna laual ainult ühe poole versioon. Ja on ju päevselge, et süüdistus ei hakka kunagi töötama kaitse huvides ja kaitsja ei hakka töötama süüdistuse huvides. Sellepärast meie kohtumenetlus ongi niimoodi üles ehitatud, kus ei ole ühte uurijat, vaid on kaks poolt, kes ajavad mõlemad oma asja. Ja niimoodi sünnib tegelik tõde. Nii tulevad kõik argumendid kohtu lauale.

 Täna ei ole keegi näidanud üles huvi selle vastu, mis meil öelda on. Ja see teeb natukene meele kurvaks. Sest tegelikult ma usun, et meil on öelda nii mõndagi. Ja loomulikult peab ametist kõrvaldamine olema alati vajalik, proportsionaalne ega tohi muutuda karistuseks. Teataval ametikohal töötamise keelamine on täiesti ette nähtud lisakaristusena juhul, kui isik mõistetakse süüdi. Aga me ei saa hakata rakendama seda ilma süüdimõistva kohtuotsuseta, etteruttavalt. Aga mida pikemalt seda tehakse, seda rohkem karistuse iseloomu see päeva lõpuks võtab.

Käib Edgar Savisaare arusaamatu karistamine

Veebruari alguses möödus Edgar Savisaare ametist kõrvaldamisest neli kuud. See on juba väga pikk aeg. See on piisavalt pikk aeg, et kuulata üle kõik need tunnistajad, kelle mõjutamise oht oli väidetavalt nii suur, et selle pärast Edgar Savisaar ametist kõrvaldati. Ja need tunnistajad on tänaseks kõik üle kuulatud. Ja nad on oma ütlused andnud Kaitsepolitseiametile.

 Aga sellest hoolimata Edgar Savisaart ametisse tagasi siiski ei lubatud. Öeldi, et need tunnistajad ei ole veel oma ütlusi kohtus andnud. Aga mida nad siis seal Kaitsepolitseiametis tegid? Kas need ütlused ei ole tänaseks piisavalt kindlustatud? Nad läksid uurija juurde, nad andsid vande, et nad annavad tõele vastavaid ütlusi kriminaalkaristuse ähvardusel, ja nad andsid oma ütlused! Minu arvates peaks see olema piisav garantii, et me saaksime lugeda need ütlused mõistlikult kindlustatuks. Et me ei pea inimese õigusi töötada linnapea ametikohal jätkuvalt piirama.

 Kui ma vaatan kõiki neid asjaolusid, siis minu silmis on see ebaproportsionaalne. Ja ta hakkab juba vaikselt muutuma pigem karistuslikuks. Ja mis mind tegi eriti kurvaks selle ametistkõrvaldamise teise ringi puhul, on nö. Delfi argumendi kasutamine. Edgar Savisaar käis hiljuti Kaitsepolitseiameti loal Šveitsis. Kui ta tagasi tuli, ootasid teda lennujaamas ajakirjanikud. Need olid ilmselt Delfi ajakirjanikud. Edgar Savisaar talle omases lõbusas meeleolus vastas neile, et ta käis Šveitsis šoppamas. Tegelikult ta ju ei käinud Šveitsis šoppamas.

 Ometigi me saame lugeda viimasest kohtumäärusest seda, et kuna Edgar Savisaar käib Šveitsis šoppamas, siis ei ole tema elul ilmselt häda suurt midagi. Ja et see riive, mis praegu on toimunud, ei ole ülemäära suur. Tema elustandard ei ole väga muutunud, kuna Šveitsis maksavad asjad üldiselt palju.

 See on kurb, sest me saame kõik aru, et sellel polnud mitte mingisugust tõepõhja all, mida Edgar Savisaar seal lennujaamas väitis. See oli süütu nali, mis on sisse pandud kohtu määrusesse. Mina nimetaks seda demagoogiaks. Mul on kahju, et peame sellise asjaga tegelema, kuna soovime tegelikult sellesse menetlusse sisuliselt panustada.

Advokaadi kohus on kaitsta oma kliendi huve!

Lõpetuseks kõnelen sellisest asjast nagu menetlus ja avalikkus. See on alati miski, mis kõrge kaliibriga asjade puhul lauale tuleb. Arvamus isiku süüst hakkab kujunema alates päevast üks. See on selge.

 Täna on kuskil keegi kohtunik, mina ega keegi teine ei tea veel tema nime, kes hakkab Edgar Savisaare kohtuasja arutama mingi päev. Ta loeb meediat, ta loeb artikleid ja vaatab neid pilte sellest maski ja relvaga mehest. Ja tal kujuneb mingisugune siseveendumus. Ma ei väida, et see kujuneb kuidagi teadlikult, vaid see kujuneb mingisuguses alateadvuses. Ja ma ei väida ka seda, et täielikult otsustatakse asi ära kohtueelses menetluses ja läbi meedia. Aga ma väidan, et meedia töötlus ja läbi meedia informatsiooni ettesöötmine hakkab kohtus väga oluliselt mõjutama n-ö 50:50-otsuseid.

 Ja enamik selliseid korruptsioonijuhtumeid taandub mingisuguste kaudsete asjaolude tõlgendamisele. Kõik suuremad korruptsiooniasjad Eestis ei ole olnud nii puhtad, et meil on üks kindel tõend, kust lähtub, et kõik on selge. Seal on väga palju segast ja tõlgendatakse väga kaudseid asjaolusid. Ja kui inimene kaalub kaudseid asjaolusid, kui ta on kaldumas ühele poole ja teisele poole, just siis hakkab selline meedia ja meediast saadud avalik arvamus rolli mängima.

 Alati on diskussioon ka selle üle, kas ja kui palju peaks meedias neid asju arutama. Siin ma tahaksin öelda, et esiteks tõid selle asja avalikuks Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur. Nemad korraldasid pressikonverentsi. Kusjuures korraldasid veel ajal, kui isik ei olnud oma ütlusi andnud. Ja nemad tõid selle avalikkuse ette.

 Mulle ei meeldi olukord, kus lahing viiakse avalikkuse ette. Ja kui me hakkame avalikkuses oma klienti kaitsma, hakatakse meile selle kohta tegema etteheiteid.

 Meie kaitseme seal, kus toimub lahing. Kui lahing on viidud avalikkuse ette, siis me kaitseme oma klienti ka seal.

 Meie ei juhindu oma kutsetegevuses soovist kõigile väga meele järele olla.  Teame, et me ei saa seda saavutada. Meie töö on konfliktne, ja me anname endale sellest täiesti aru. Aga me teeme absoluutselt kõik seadusliku, mida saame teha, et kaitsta enda kliendi huve. Ja sellega võiks hakata lõpuks arvestama. Kui veetakse neid asju avalikkuse ette, siis hakkame meie neid seal ka rohkem arutama.

Oliver Nääsi ettekandest konverentsil „Andke meie linnapea tagasi!“ 19. veebruaril.

OLIVER NÄÄS, vandeadvokaat, Edgar Savisaare kaitsja

 [esiletõsted]

Jõu näitamine on see, mis iseloomustab meie menetlejate poolt läbi viidavaid läbiotsimisi. See on täiesti selge.

Sel ajal, kui Edgar Savisaar, minu kolleeg Üllar Talviste ja mina olime Hundisilma talus ega saanud kellegagi suhelda, korraldasid Kaitsepolitseiamet ja Riigiprokuratuur pressikonverentsi. Nad edastasid pressiteateid. Meil ei olnud võimalik selle kohta midagi öelda.

 Riigiprokurör teatas, et ca kolme tunni pärast toimub Harju maakohtus kohtuistung, kus arutatakse Riigiprokuratuuri taotlust Edgar Savisaare ametist kõrvaldamiseks. Meil oli aega kolm tundi, et selle asjaga tegelda. Menetlejad olid hakanud jälitama umbes aasta aega varem ja oma asju kokku panema. Meile anti kolm tundi?!

 Teataval ametikohal töötamise keelamine on täiesti ette nähtud lisakaristusena juhul, kui isik mõistetakse süüdi. Aga me ei saa hakata rakendama seda ilma süüdimõistva kohtuotsuseta, etteruttavalt.

[fotoallkiri]   KAITSJA: Oliver Nääs kaitseb Edgar Savisaart seal, kus toimub lahing. Kui lahing on viidud avalikkuse ette, siis kaitseb ta oma klienti ka seal.

Jaga |