Riigi eest vastutavad poliitikud ja filosoofid, mitte sõdurid

TÕNIS SIIM,      28. august 2002


Professor Jüri Uluotsa üleskutsega Eesti piiride kaitseks algas veebruaris 1944 Teine Vabadussõda, millest (nagu me nüüd teame) on endiselt parem mitte rääkida, sest häda võidetuile!

Uluotsa autoriteetset totaalse sõja üleskutset võiks võrrelda feldmarssal Pauluse harjumusega - järgida mitte mõistuse häält, vaid kuulekuse ning stampmõtlemise vaimu. Kui Pauluse hävinud armee ja Eesti inimkaotused ongi ligilähedaselt võrreldavad, siis ainult absoluutarvudes.

Vabadussõja võitu käsitleti paratamatusena

Paul Keres olevat võrdse põhjalikkusega uurinud nii õnnestunud kui ka untsu läinud käike. Kui Keres oleks järginud meie poliitikute arusaama kes vanu käike meenutab, sel silm peast, poleks ta kunagi kuhugi jõudnud. Eesti valmistus 1939. aastal alanud sündmusteks äärmiselt ebaadekvaatselt ja valdavalt militaarselt. Vabadussõja võitu, mis oma olemuselt oli juhuslik, hakati käsitlema Eesti sõjamasina üleolekust tuleneva paratamatusena.
Süvendatud militaarettevalmistusega toodeti mitte niivõrd kaitstust ja julgeolekut, kuivõrd kaitstuse illusiooni võimu teostamise vahendina. Tagajärjeks oli rahvuslik katastroof ja etniline puhastus.
Meri jätkas sealt, kust Päts oli sunnitud katkestama: hirmutas pidevalt Vene ohu aegunud versiooniga ning kasutas militarismi kui oopiumi, et vaigistada kleptokraatiast ning õiglustunde kadumisest tulenevaid kannatusi. Samasugust otstarvet täitsid rohkearvulised põgenemiskampaaniad NATOsse ja eurouniooni - kristliku paradiisi ja kommunismi-unistuse järjekordsesse aseainesse.
Sarnaselt Eestile käitus ka Vene propaganda, kes kasutas omakorda Eestit vaenlase kuvandina Vene rahva lõputute kannatuste leevendamiseks.

Militarismi propaganda lõpeb õnnetusega

Militarismi kasutamine sisepoliitilistel eesmärkidel võib lõppeda mitte ainult makro-, vaid ka mikrotasemel õnnetustega. Ühtede sõnad võivad saada kergesti teiste tegudeks.
Lääne ühiskonna peamisteks jõuteguriteks on inimõigused, konkreetsed inimesed ja mitte riigi, vaid just konkreetsete persoonide seotus oma maaga. Kui ei ole setot Setomaal, kui ei jätku eestlasi Eestimaale, kaovad ka põlisrahva õigused oma asualadele, ja alles jäävad ainult kasutud ostuõigused.
Aborigeene, kes sooviksid tagasi oma põliseid asualasid, on palju. Varem neid isegi tapeti, nüüd tuntakse lihtsalt kaasa.
Kui suudaksime keskenduda toimetulekuks tänaste peamiste jõuteguritega, väldiksime väliseestlaste saatust, st haihtumist kolmandaks inimpõlveks piirideta maailmas. Seetõttu vajame mitte niivõrd poliitikutest müügijuhte, palgasõdureid ega kindraleid, kuivõrd julgeid ning tõelisi filosoofe.

Kui suudaksime keskenduda toimetulekuks Lääne ühiskondade peamiste jõuteguritega, milleks on inimõigused ning seotus oma maaga, väldiksime väliseestlaste saatust, st haihtumist kolmandaks inimpõlveks piirideta maailmas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)