USA alaliste sõjaväebaaside toomine Eestisse on mäng tulega

 Kas kulutada sadu miljoneid tankitõrjerelvade ja soomukite ostmiseks või teha hoopis korda riigipiir ja taastada tõsiseltvõetav piirivalve? Kas käia koos NATO-ga USA huvides võõraid maid purustamas-taastamas või panustada kodus oma siseriiklikku julgeolekusse kaitsmaks omi kodanikke nii pättide kui ka punase kuke eest ning toetada omamaist tervishoidu ja haridust? Kumb on edasikestmiseks tähtsam: kas NATO ja selle liikmesriikide kõrgete ametimeeste kiitus või hoopis rahva, teadlaste ja spetsialistide nõuanded, kuidas hoida meie ajusid ja töökäsi kodumaal, ning sel moel tõsta riiklikku julgeolekut?

Kaitsekulude pidev tõus

Kõigeks raha ei jätku – tuleb valida, mida eelistada. Kas sõda või rahu? Tundub, et tänaseks on valik tehtud – oleme otsustanud, et ainus ja õige viis Eesti riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks on kiirkorras relvastuda ja muuta Eesti NATO alaliseks õppepolügooniks. Nõudes valjuhäälselt kadu Venemaale, oleme valmis teistkordselt põhja laskma oma põllumajanduse. Me mitte ei palu, vaid lausa nõuame, et ameeriklased asutaksid siia oma alalised sõjaväebaasid. Politseinike ja päästjate palgaraha eest ostame tankitõrjemürske 60 000 €/tk ja majandussüstide asemel ootab meid ees kaitsekulutuste edasine tõus – kritiseerisid ju ameeriklased Baltimaade kaitsekulutusi, mis nende meelest naeruväärselt madalad, ja kes siis muu, kui Eesti peab teistele eeskuju näitama.

 Põhjendus ei kuulu esmapilgul vaidlustamisele: Ukraina sündmused; liitlaste ennustus, et Venemaa kohe-kohe ründab Eestit; kindel usk, et NATO meid kaitseb. Aga äkki on hirmul suured silmad ja Venemaa ei kavatsegi meid rünnata? Ehk on Venemaa aktiviseerumise põhjuseks siinkandis hoopis tõsiasi, et Ukraina sündmused ning Balti riikide „külalislahkus“ on andnud ameeriklaste poolt juhitud NATO-le kauaoodatud võimaluse end Venemaa piiri ääres sisse seada? Arvestades liitlasvägede üha suurenevat kontsentreerumist Eestisse, oleks naiivne loota, et venelased jätavad NATO „pääsukeste“ tiirutamisele nende piiri ääres vastamata samaga meie piiri ääres. Sama naiivne oleks arvata, et meie üha mastaapsemate sõjaliste õppuste läbiviimisele jätaks Vene pool samaga vastamata. Mis annab meile alust arvata, et meie võime, aga nemad mitte? Kumb kumba provotseerib? Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.

Eesti astumine NATO-sse oli viga

On selge, et Euroopa oma õuele sõda ei taha, kuid USA, olles oma kodust kaugel, on valmis sõdima kõikjal ja kõigiga, kusjuures olukorra pingestamiseks ei jäeta kasutamata ei provokatsioone ega luureandmete võltsimist. Võrreldes ameeriklaste tekitatud kaose ja hävinguga maailma eri paigus on Ukrainas toimuv senini pigem kodusõja moodi, kuid kuna seda puhutakse lõkkele nii Idast kui ka Läänest, võib sellest tõusta fataalsete tagajärgedega katastroof.

 NATO eesotsas ameeriklastega ei kaitse ei meid ega Ukrainat, vaid ajab „oma asja“. Ligi 100 aastat tagasi saadeti Venemaad „uueks looma“ Lenin. Tookordne tulemus ei rahuldanud, kuid soov Venemaale „päitsed pähe panna“ on endiselt päevakorral.

Kas Eesti vastuvõtmine NATO-sse oli Euroopa jaoks saatuslik viga, näitab tulevik. Kindlasti on viga siia USA alaliste sõjaväebaaside toomine. Eeldatavalt tähendab see Eestisse ka USA raketikaitsekilpide ja ründerakettide paigutamist, ning olukord Ida-Euroopas pingestuks veelgi. Euroopale on Venemaa vajalik rikka ja rahuloleva naabrina, seevastu ameeriklased sooviksid Venemaad näha nõrga ja allasurutuna. Ei ameeriklased ega meie näikse arvestavat, et just nurkaaetud ja vaene Venemaa on ohtlik ning et tema käitumine võib olla ettearvamatu. Me mängime tulega.

On selge, et suured ja tugevad riigid, olgu nad kapitalistlikud või kommunistlikud, peetagu neid demokraatlikeks või totalitaarseteks, teevad seda, mida nad ise tahavad, ja väiksemad teevad seda, mida suured tahavad. Kuid kas me ikka peame alati suurte omavahelistes nääklustes nii hüperaktiivselt ja pimesi kaasa lööma? Ehk võtaks tuure maha ja püüaks teha seda, mida meil endil tarvis on? Ehk oleks aeg selg sirgu ajada, ajaloo surnuaial leinamine lõpetada ning hakata elama ja tegutsema tuleviku nimel?

 Tahtsime kangesti saada eurooplasteks, aga täna tekitab kõhedust meie üha kiirenev amerikaniseerumine. Euroopa Liidu sarnane mõttetu ja bürokraatlik monstrum variseb varem või hiljem niikuinii kokku, kuid jäägem siiski Euroopasse, ning võtkem eeskuju eelkõige põhjanaabrite elufilosoofiast ning pragmatismist.

 Viimane aeg on mõelda inimestele ja rahule omal maal, enne kui meie riik inimestest tühjaks jookseb või sõbrad meid Venemaale ärategemise tuhinas ohvriks toovad. Ei abistanud meid keegi pärast viimast sõda, ei toetanud meid keegi, kui ise uuesti vabaks tahtsime saada. Ei maksa loota, et keegi meid päästma tuleb. Peame ise hakkama saama.

MATI PALLASMA

[esiletõste] "Oleme otsustanud, et ainus ja õige viis riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks on kiirkorras relvastumine ja Eesti muutmine NATO alaliseks õppepolügooniks."

 Toimetuselt: Juba jaanuaris saatis autor artikli Postimehele, Õhtulehele ja Äripäevale. Siiani on see avaldamata.

Jaga |