Nädala juubilar NIKITA MIHHALKOV 65

Jah, loomulikult on see grotesk. Kuid teatavasti, kus suitsu, seal tuld. Nikita Mihhalkovi on õigusega nimetatud Venemaa filminduse  patriarhiks, aga ka maailma filmikunsti oma tugeva jälje jätnuks. Ei saanud ta ju asjata 2007. aastal Veneetsia filmifestivalil eriauhinda  panuse eest filmikunstisse ja oma filmi „12" eest. Ja ka 1994. aastal parima välismaa filmina Oscari saanud „Päikesest rammestunud" pole niisama „ninanokkimine".

Nikita Mihhalkov on üks noist vägilastest, kelle turjal on püsinud nii Nõukogude kui ka Vene kinokunst. Samas on ta olnud üks vastakamaid kunstiinimesi. Juba 1997. aastast juhatab ta Venemaa Filmitootjate Liitu, kus viimased paar aastat on käinud üks suur sõda Mihhalkovi poolt ja vastu. Küll on teda boikoteeritud, küll nii avalikult kui ka tagaselja süüdistatud raha ja võimu kuritarvitamises.

Juuli lõpupäevil käis Tallinnas üks teine Venemaa kineastikakorüfee - filmistuudio „Mosfilm" peadirektor, maailmakuulus režissöör Karen Šahnazarov. Küsisin talt, mida tema sellest kaklusest arvab ja kas ka tema leiab, et Mihhalkov on vaid diktaator, kes on kõik paremad palad endale ahminud ning diskrimineerib kõiki teisi Venemaa loomeinimesi.

Šahnazarov vastas, et tema on kindlal seisukohal: Nikita Mihhalkov on üks parimaid vene filmilavastajaid ja -näitlejaid, kes on juba sellise koguse surematuid filme ja rolle ajalukku jätnud, et seda on peaaegu võimatu järele teha. Tohutult halva maitse tunnus on, kui ennast upitatakse kellegi tõeliselt võimsa kunstniku mahategemisega - just see Šahnazarovi arvates toimuvatki Filmiloojate Liidus.

Nikita Mihhalkov on äärmiselt palju teinud uue Venemaa filmikunsti jaoks. Juba palju aastaid on ta Moskva rahvusvahelise filmifestivali president ning on suutnud selle pärast 90-ndate aastate langust uuesti A-klassi festivaliks muuta. Täna loetakse Moskva filmifestivali sama prestiižseks kui on Cannes'i, Berliini ja Veneetsia filmifestival. Moskva festivali žüriis on olnud selliseid korüfeesid nagu näiteks Alan Parker, Emir Kusturica, Luc Besson; tänavu oli žürii esimeheks Quentin Tarantino.

Arvatavasti just tänu tohutule koormusele ühiskondlikus elus on Vene NFSV rahvakunstnikul Nikita Mihhalkovil olnud vähem aega tegelda oma põhitööga - filmitegemise ja näitlemisega. Kui ta mängis aastail 1959-1994 praktiliselt igal aastal vähemalt ühes filmis, kusjuures polnud osa, mida võinuks tähelepanuta jätta, olgu see siis peaosa või pisike episoodiroll. Nende hulgas olid sellised võimsad ning üksteisest kardinaalselt erinevad rollid nagu Paratov Eldar Rjazanovi filmis „Julm romanss", naftapuurija Aleksei Ustjužanin Nikita venna Andrei (Andron) Mihhalkov-Kontšalovski filmis „Siberiaad", sir Henry Baskerville filmis „Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused", jessauul Brõljov omalavastatud filmis „Omadele võõras, võõrastele oma", aga ka Andrei osa Rjazanovi linateoses „Jaam kahele" ning ettekandja oma filmis „Suguvõsa". Kõik need osatäitmised on olnud lausa vapustavalt head.

Esimene režissööritöö nägi Nikital ekraanivalgust 1967. aastal ning 1994. aastani tuli 17 täispikka mängufilmi, millest minu arust eriti tuleb ära märkida Aleksandr Volodini näidendi järgi vändatud „Viit õhtut". Mihhalkov tegi selle filmi omavoliliselt. Kuna Kinokomitee ei olnud selle loomist kinnitanud, filmiti see praktiliselt olematu eelarvega, teistest filmidest üle jäänud linditükkidele ning õhtuti ja öösiti, kui paviljon vaba oli. „Viis õhtut" kujunes Nõukogude filmikunsti üheks pärliks, kuigi ametnikud tahtsid selle algul n-ö riiulile panna.

1990. aastate teisel poolel ja 2000. aastatel on Nikita Mihhalkovil valminud vaid kolm filmi: „Siberi habemeajaja", „12", „Päikesest rammestunud 2 - Vastuseis". Kõik kolm peaksid olema tuttavad ka meie filmihuvilistele. Mihhalkovile on ette heidetud suurusehullustust ja suurvene šovinismi - seda eriti „Siberi habemeajaja" puhul. Ollakse seisukohal, et see on seotud tema emapoolsete sugulaste aadlipäritoluga. Tema viimane teos on aga vaatajates esile kutsunud nii arusaamatust ja vaimustust kui ka mahategemist. Ma ise pole seda filmi kahjuks nägema juhtunud ja seepärast sõna ei võta, kuid arvan, et sõjajärgse lapsena (Mihhalkov sündis 1945. aastal) on see tema isiklik tunnetus sõjast. Film „12" on aga minu arvates üks kõigi aegade parimate näitlejatööde musternäide.

Nikita Mihhalkovil täitub homme, 21. oktoobril 65 eluaastat. Ta on alati taotlenud ideaalset, suutnud saada kõige paremaid filmirolle, välja võidelnud raha oma filmide tegemiseks (nt „Mustad silmad" filmiti Itaalias ja peaosa mängis Marcello Mastroianni). Mihhalkov oli  alati kõige moekamalt rõivastatud. Mõlemad abikaasad on tal olnud üleilma tuntud kaunitarid. Esimene oli näitlejanna Anastassia Vertinskaja (filmis „Amfiibinimene"), kes oli absoluutne Nõukogude seksisümbol, teine - mannekeen Tatjana Mihhalkova.

Loodame, et Nikita Mihhalkovi elutöö pole veel tehtud ning tema „püssirohusalv" pole tühi.

IVARI VEE

Jaga |