Tarmo Tamm: „Mõtleme oma peaga ja tegutseme ilma paanikata!“

Eelmiste kohalike omavalitsuste valimiste (oktoober 2009) järel valiti teid Põlva linnapeaks. Ühes oma esimestest valimisjärgsetest intervjuudest ütlesite, et see on teile juba kuues ametiaeg kohaliku omavalitsuse juhina. Millised on olnud eelmised, mida olete neist õppinud või meelde jätnud?

Kust olete pärit, mõni sõna õpingutest ja elukäigust. Perest ka, kui võimalik!

Mind valiti neljandat korda linnapeaks ja kui lisada kaks perioodi töötamist Põlva vallavanemana, siis saab kokku kuus ametiaega omavalitsusjuhina töötamist.

Iga töötatud päev on uus kogemus ja nende töötatud aastatega on elutarkust üksjagu omandatud. Kindlasti on selle ajaga saanud selgeks, et sõpru ja tuttavaid peab olema igas erakonnas, sest see võimaldab omavalitsusel paremini hakkama saada ka siis, kui oma erakond on riigivõimuga opositsioonis. Pika aja jooksul on palju endisi linnapäid valitud Riigikogusse ja ka ministriametisse, õnneks saan nendega jätkuvalt hästi läbi.

Olen põline Põlvamaa inimene, olen abielus ja kolme lapse isa, abikaasa on Põlva keskkooli õpetaja.

Õpinguid alustasin Kiuma Algkoolis, põhihariduse sain Põlva keskkoolist (Põlva ÜG), ameti omandasin Tihemetsa Sovhoostehnikumis ja kõrghariduse Eesti Maaülikoolis.

Töökohti on olnud ainult kolm ja need on tänase nimega OÜ Põlva Agro, Põlva Vallavalitsus ja Põlva Linnavalitsus.

Olete ka tunnistanud, et praegune ametiaeg jääb omavalitsusjuhina viimaseks - miks? Kas see töö on nii hirmus?

Olen öelnud, et linnapea ametiaeg jääb viimaseks ja põhjus on küllaltki lihtne: selle valimisperioodi lõpuks saab selles ametis oldud 14 aastat ja töölt lahkuda tuleb veel siis, kui sind tahetakse selles ametis näha, aga mitte vastupidi.

Sel kevadel tundsin eriti, et olen liiga pikalt ametisse pidama jäänud. Kui alustasin tööd linnapeana, läks poeg teise klassi. Kui ta nüüd kevadel lõpetas gümnaasiumi, tundsin, et aeg on uus väljakutse leida. See on juba liiast, et üle neljakümne korra on tulnud kooli lõpuaktustel kõnesid pidada.

Töö ei ole üldsegi hirmus, vaid huvitav ja uusi väljakutseid pakkuv.

Praegu on omavalitsustel rasked ajad. Kuigi kümne viimase aasta jooksul on Põlva linna eelarve stabiilselt kasvanud, tuleb 2011. aasta eelarve väiksem kui praegune. Kuidas linn ja põlvalased toime tulevad?

Kuigi ka meil on tulnud oluliselt eelarvet kärpida, ei ole minu ametisoleku ajal nii palju kunagi linnas ehitatud kui sel aastal. 2010. aasta investeeringute maht läheneb sajale miljonile ja teeb rõõmu, et oleme vastuvõetud eelarvega plussis, inimeste arv püsib stabiilne ja loomulik iive on pikka aega positiivne olnud.

Põlvalased on alati olnud tublid ja töökad ja elavad selle madalseisu kergemalt üle kui paljud teised piirkonnad. Pole olnud ühtegi suuremat firmat, mis oleks oma tegevuse lõpetanud, vastupidi, mitmed laiendavad oma tootmist.

Linna eelarvest palka saavatel inimestel ei ole tulnud kõigil palka vähendada ja kellel ongi tulnud, neil on vähendus mõne protsendi piiresse jäänud.

Samuti ei ole meil olnud vajadust vähendada või kaotada ühtegi sotsiaaltoetust. Lisaks viisime sisse toetuse kooliminevatele lastele. Seda saavad kõik linna lapsed, kes lähevad sügisel üldhariduskooli, ja see toetussumma on 400 krooni.

Kas Põlvat kummitab samuti nagu paljusid teisi Eestimaa paiku noorte lahkumine? Mida selle vastu annaks ette võtta?

Kindlasti lahkub ka meilt noori ja pärast keskhariduse omandamist tulebki Põlvast ära minna, et  meelepärane haridus saada. Üldine seis on suhteliselt hea, sest inimeste arv on linnas stabiilne ja linna inimeste keskmine vanus on nelikümmend aastat. Omavalitsuse ülesanne on panustada elukeskkonda ja sellesse, et ettevõtjatel oleks asjaajamine lihtne.

Kas olete Lõuna-Eesti patrioot? Kas olete nõus, et Eesti meediakeskkond (ja võib-olla kogu poliitika?) on liiga Tallinna keskne? Kas see segab näiteks Põlva või põlvamaalaste elu?

Kindlasti olen Lõuna-Eesti patrioot, olen kogu elu siinkandis elanud ega kujuta ette, et elukoht oleks kusagil mujal kui siin. See tunne on tõeliselt hea, kui reisilt tulles kodukanti tagasi jõuad.

Olen täielikult nõus, et meedia on liialt Tallinna keskne ja piirkondade uudised jõuavad harva meediakanalitesse. Loodan, et ERR-i korrespondent, kes alustab sügisel selle kandi uudiste edastamist, suudab niisugust seisu muuta. Poliitikas jõuab siit kandist pildile siis, kui juhtub midagi ebameeldivat või kui poliitik saab mõne ekstravagantsusega hakkama. Põlvamaa inimeste tegemisi on kahetsusväärselt vähe meedias kajastatud.

Kas Eestis on teie meelest erakondi liiga palju või liiga vähe? Kas erakondade üldrahvalik kirumine võiks saada teie arvates riiklusele ohtlikuks? Missugune erakond võiks olla teie teine eelistus Keskerakonna järel? Mida võiks Keskerakond julgemini või paremini teha?

Arvan, et järgmisel kevadel pärast Riigikogu valimisi jääb järele neli erakonda, kelle vahel võim jaotub ja kes valimiskünnise ületavad. Nendest kaks on parempoolse ilmavaatega ja kaks tsentris või sellest vasakule jäävat erakonda.

Erakondade pidev kirumine näitab, et erakonnad ei tunneta seda, mida rahvas neilt tegelikult ootab, ja kindlasti on siin õigus valija poolel. Kindlasti ei ole see normaalne, kui 40% inimestest ei oma eelistust erakondade valikus, see viib inimeste võõrandumiseni nii poliitikast kui ka riigist.

Keskerakond on erakond, millel on väga hea programm ja mis mulle maailmavaateliselt sobib. Mitte kuidagi aga ei sobi mulle selle erakonna mõningate liikmete populism ja see, et hinnang kogu erakonnale antakse väga väheste erakonnaliikmete tegutsemise järgi. Kurb, kui tosina inimese järgi kujundatakse arvamus kogu erakonnast, kus on 12000 liiget.

Millest on teie arvates praeguses Eestis kõige rohkem puudus? Kui oleksite peaminister, milliseid seadusi teeksite juurde või milliste sätetega vanu seadusi täiendaksite?

Kõigepealt viiksin riigipoolse jõulise sekkumisega läbi haldusreformi, samas kindlustaks omavalitsuste autonoomia kohustuste täpsustamise ja stabiilse tulubaasi kindlustamisega.

Parandaksin oluliselt linnateede rahastamist, sest varsti jõuame olukorda, kus korras riigiteed jõuavad linnadeni ja sealt algab teine maailm, millest inimestel on raske aru saada, et miks see nii on.

Viiksin Riigikokku eelnõu, et muuta riigihankeseadus selliseks, mis ei tekitaks põhjendamatuid vaidlusi, ja kõrvaldaksin hangetelt need firmad, kes eelnevalt ei ole oma töödega korrektselt hakkama saanud.

Vabastaksin erametsaomanikud 50000 krooni ulatuses tulumaksu maksmisest aastas, et neil tekiks majanduslik huvi metsa majandada.

Soodustaksin olulisemalt seda, et katlamajades kasutataks hakkpuitu ja eraldaksin oluliselt rohkem vahendeid soojatrasside kaasajastamiseks.

Kui kohtuksite välismaal inimestega, kes Eestist midagi ei tea, mida positiivset te neile meist räägiksite?

Väike riik ja väike rahvas, aga väga töökas, sihikindel, nutikas, „pressib" end igast olukorrast läbi, laulu- ja spordirahvas. Ajalugu on meid teinud lõpmata kannatlikeks, aga ka kinnisteks ja tagasihoidlikeks. Kuid südamlikkus ja headus on alles.

Fantastilise loodusega riik: metsad, sood, järved, jõed, loomad ja linnud, marjad ja seened ning lõpmata palju matkaradu ja telkimisplatse. Huvitav ajalugu. Võõramaalastel on, mida uudistada.

Kas maandate aktiivselt stressi? Või ei olegi teie kandi kuplite vahel seda üldlevinud nähtust?

Aktiivne ja sportlik eluhoiak aitavad stressi maandada. Momendil tegelen isakodu taastamisega ja see võtab kogu vaba aja ja on hea vaheldus tööle.

Kuidas soovitate tulla läbi rasketest aegadest ühe inimese elus, aga ka riigi elus?

Kasutada oma aju - mõelda ja planeerida ning tegutseda arukalt ilma paanikata.

Küsinud Urmi Reinde

Pelisaar: Tarmole ei meeldi endast rääkida

See võis olla umbes 15 aastat tagasi, kui mulle helistas tollal veel Põlva vallavanem Tarmo Tamm. Ajakirjaniku ja Kaguraadio juhina olin temaga mitmeid kordi rääkinud, tihti ka poliitikast ja poliitikutest ning valdavalt kriitilises toonis. Koos kirusime regionaalset ebavõrdsust, mis järjest enam inimesi Kagu-Eestis tootmist lõpetama ja mujale kolima sundis, ning lausliberaalset poliitikat, mis lubas lettidele doteeritud odava põllumajandustoodangu ja surus Eesti maatootjad ebaausasse konkurentsi.

Tol korral helistades oli Tarmo valiku ees. Mitmed parteide liidrid olid „kosjas" käinud, aga seni oli ta üritanud iga hinna eest suurt poliitikat vältida. Minult nagu ilmselt ka mitmelt teiselt otsis ta kinnitust kahtlusele, et suur poliitika tungib peagi järjest jõulisemalt ka kohaliku omavalitsuse tasandile. Jagasin tema kahtlusi ja arvasin, et ka kohalikus poliitikas on järjest raskem omaette hakkama saada. Veel avaldas Tarmo, et seisab valiku ees, kas ühineda kesk- või koonderakonnaga. Olin ilmselgelt halb propagandist, kui jätsin valiku tema enda teha, aga nüüd on Tarmo läbi kadunud koonderakonna juba mitmeid aastaid keskerakonna liige.

Tarmost kirjutada või rääkida pole lihtne ja seda ilmselt ka kõige lähematel sõpradel, sest Tarmole ei meeldi eriti endast ja oma mõtetest rääkida. Jutukaks muutub ta vaid siis, kui teemaks on töö, sport või poliitika. Neis valdkondades on tal alati oma arvamus ja seda kaitseb ta tuliselt. Tarmo oskab seada sihte ja sellest tulenevaid ülesandeid. Sihikindlus ja konkreetsus on minu arvates Tarmole kõige omasemad jooned ja küllap selles ongi põhjus, miks Tarmo põlvakatelt juba mitmetel valimistel nii tammist toetust on pälvinud.

Meenutab Georg Pelisaar

Jaga |