Teise Eesti traagika - esimese Eesti paanika?

VLADIMIR KOSLOV,      11. detsember 2002




Inimloom kui biosotsiaalne olend vajab eneseteostust ja on selle nimel valmis muutuma kord inimlikumaks, kord loomalikumaks, pendeldades sedaviisi oma kahe vastaka sisepooluse vahel. Ajaloopendel omakorda jätkab endistviisi talle igiomast kõikumist. Olles mingi järjekordse absurdiäärmuse lähikonda välja jõudnud, jääb tal üle vaid tagasi pöörduda.
Võtkem näiteks elitaarsuse-egalitaarsuse polaarsus. Absoluutne elitaarsus (eliidile omane) ja absoluutne egalitaarsus (võrdsustus) kujutavad endast absurdseid äärmusi, niisamuti nagu absoluutne vabadus ja absoluutne ikestatus või huvide absoluutne harmoonia ja absoluutne vastakus.
Mis tahes absoluudid jäävad ilmselgelt väljapoole sootsiumi reaalset mänguruumi.

Tuhandivahetus tuuseldab inimkonda, sajandivahetus seltskonda

Aga polaarsus ei kao kuhugi. Elanuks täna meie keskel Herakleitos, räägiks ta võibolla polaarse jumalatepaari, nimelt Jehoova ja Allahi heitlusest. Tuhandivahetus tuuseldab inimkonda ning sajandivahetus sadu seltskondi. Avastame ikka ja jälle iidset pendeldamist inimloomas peituva kahe vastaka pooluse vahel.
Võtkem kahe Eesti probleem. Põhimõtteliselt kuulub nähtuse kui sellise esmaavastamise au Platonile. Just temalt pärineb ju idee kahest riigist ühes riigis. Tuhandivahetus tõi (pole kindel, kas juhuse läbi) üheaegse pöörde nii globaalse kui meie oma ja meie saatusekaaslaste lokaalse pendli liikumisse. Igatahes on niihästi pikka aega elitarismi vääramatu võidukäigu suunas liikunud globaalpendel kui ka kõigest kümnendi vältel sama teekonda jäljendada jõudnud siirdependel silmnähtavalt juba selle absurdipunkti lähikonda välja jõudnud, kust on mõeldav üksnes tagasi pöörduda.
Vaid asjade käigu sellise vältimatu pöörde mittemõistjates võisid Eesti valijate meelemuutused hämmingut tekitada. Taoti väidetakse teise Eesti traagika isegi esimese Eesti paanikaks pöörduvat. Emotsionaalse mõtlemise avarustel võib tõesti midagi sarnast kohati asetki leida, kuid ratsionaalse mõtlemise kainete kaalutluste raamidesse taoline oletus muidugi ei mahu.

Meedias vastanduvad halakeel ja hõiskekeel

Küll pakub meedia emotsionaalsele mõtlemisele piisavalt avarat mänguruumi. Öeldut kajastab ühtlasi kahe keelepruugi, n-ö halakeele ja hõiskekeele polaarse vastandumise trend viimase aja meediamaastikul. Rein Taagepera hüüatas jahmunult: "Ainult valu ja pettumus on jäänud järele iseseisvusest."
Nukralt kaldutakse tõdema, et muserdatud kidurahvana oleme juba vältimatu väljasuremise orbiidil. Hõiskekeele pruukijad seevastu ei pea miskiks vanasõnu Ära hõiska enne õhtut, Pill tuleb pika ilu peale või Uhkus ajab upakile.
Ratsionaalsest/analüütilisest, kuid meediale enamasti võõravõitu mõtlemisest annab kõige kiuste tunnistust vahetevahel episoodiliselt kostev rahulik tarkurikeel, mida lisaks võimendab konstruktiivne taipurikeel. Pendli nüüdse pöördumise tõttu, nentigem, hakkab arukuse kosutavaid noote juba meediaski kuulduma.
Inimloom pole siiski oma saatuse jäägitu ori, vaid on isiksusena kuigivõrd ka selle isand. Samas pole inimene mitte ainult ekslik, vaid loomult mõneti paheline. Egoistina püüab ta lõigata seal, kus pole ise külvanud, rünnates teiste külve. Pätistumisohtu ühiskonna kõigil tasanditel märgati juba antiigis. Liiati kipuvad segased siirdeajad seda ohtu mitmekordistama (kõnts tõuseb pinnale).

Ülikud on suurimad ümberjaotajad - kõik endale!

Või võtkem ümberjaotuse probleem. Kogemused lubavad eristada vähemalt kahesugust ümberjaotust, nimelt algset ja sellele hiljem järgnevat vastupidist, ütleme tasanduslikku ümberjaotust. Siirdeaegade algse, kusjuures vägagi tormilise ümberjaotuse tüüpsaadusteks on nn uusülikud, kes üheskoos moodustavad uuseliidi. Paradoksaalsel kombel tänitavad just selle kliki esindajad ehk peamised ümberjaotajad tavaliselt kõige valjuhäälsemalt ümberjaotuse kahjulikkusest.
Seejuures vaikitakse täielikult maha algse ümberjaotuse faktid ja taandatakse tasahilju kogu ümberjaotuse mõiste ainuüksi sekundaarsele tasandusümberjaotusele. Ühtepidi kulgev (algne) ümberjaotus oleks justkui enesestmõistetavalt õilis, teisipidi kulgev (tasanduslik) aga äärmiselt kõlvatu. Tegemist on puhtakujulise apoloogia (õigustus) ja sihiliku tõeväänamise retsidiiviga.
Eri aegadel on uusülikuid mitmeti hüütud, nimetades neid kord magnaatideks (suurnikeks), kord oligarhideks (klikivõimuriteks) jne. Uusaja hakul tekkis tõusiku mõiste. Nüüdse Venemaa keelepruugis levinud oligarhi asemel on meie moesõnaks saanud prominent (esiletrügija). Nii või teisiti on siirdemaades tegemist just tõusikutega. Neidki pole paraku õnnistatud täieliku immuunsusega pätistumise vastu. Läbi aegade on mitmel moel (mõistagi vahelduva eduga) ka pätistumistõrjet teha püütud.
Igal juhul nõuab pendli sihipärane inimlikkuse poole nihutamine ehk valitseva turuorjuse metsiku surve leevendamine teatavat sotsiaalset umbrohutõrjet, mida ei saa teha ilma tõusikliku inimtõu liigse innu talitsemiseta.

Eestis levib tõusikepideemia

Niisiis, pangem diagnoos: meie praegusi vaevusi põhjustava haiguse nimi on tõusiklustõbi. Asju õige nimega nimetades tuleb otse välja öelda, et tõusikute puhul on sootsiumil tegemist omamoodi röövikutega, kes juhinduvad Benthami utilitarismi (kasust lähtuv kõlblusõpetus) vaimust kantud lipukirjast: "Kasu õnnistab nurjatustki, sest eetiline on kõik, mis on kasulik."
Tõusiklustõve viiruse leviala piirdumine ainuüksi esiletrügijate kitsa klikiga oleks vaid pool häda. Tõelist nuhtlust kujutab endast ulatusliku haardega saamakihk ehk ratsa rikkaks saamist ihaldav massipsühhoos. Seda põhjustab lihtsameelsete kaasajooksikute viirastuslik lootus ka ise tõusikluse magusaid vilju maitsta. Tõusiklusparadiisi ahvatlevast virvatulukesest võtab pinda üsnagi laia üldsuse heldivalt soosiv ja meedia õhutatav positiivne hoiak. Paljud headki inimesed osutuvad enda teadmata viirusekandjateks, kes vääriidoleid kummardavad.

Tunne iseennast!

Raviprotseduure tuleb alustada hoiakute sihipärasest mõjutamisest niivõrd, kuivõrd see sotsioloogia võimuses on. Sokrates kutsus oma kuulajaid enesekriitilisele analüüsile sõnadega: "Tunne iseennast!"
Enese selge äratundmise ime võib heal juhul isegi teatava ümbersünnini viia. Küsimus seisneb lõppeks selles, kas massiteadvuses hakkab või ei hakka enam-vähem jagamatult valitsema arusaam, et esmajärjekorras tuleb meil kõigil ikka külvi eest hoolt kanda, tagamaks endale võimalus lõigata veel ka aastate pärast.
Asja tuum peitub eeskätt loomeeliidi järelejätmatult visas otsingulises häälestuses, sest kes otsib, see leiab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)