Eesti inimeste oma aeg

URMI REINDE,      15. august 2001


Tähtis pole riigi vanus, vaid oma rahva tahe ja tunded.
Poliitikud tulevad, poliitikud lähevad, rahvas jääb. See teadmine on seni olnud eestluse alustala. Midagi muud ei ole aeg meile esialgu andnud.

Osa seltskonna veendunud seisukoht on, et Eesti Vabariik saab 20. augustil 10aastaseks. On muidugi ka neid (ja tundub, et enamus), kes peavad õigeks Eesti Vabariigi vanuseks kusagil 77 aastat. Mõned pakuvad oma arvutuste kohaselt välja 32 aastat vabariiki.
Mind huvitab riigi vanusest rohkem reaalse inimese saatus Eesti-nimelisel territooriumil. Ja see igivana küsimus: kellel on õigus? See küsimus jääb teadagi igavesti vastuseta. Aga küsija suu pihta ei lööda.

Komiteelased ja rindelased

"Noh, need sinu sõbrad seal Eesti Komitees," ütleb mulle Edgar Savisaar muu jutu sees.
"Teie töötasite ju ka selles SS-laste ajakirjas," ütleb mulle Kesknädala autor Herbert Vainu, olles raamatukogus sirvinud Kultuuri ja Elu viimaseid numbreid.
"Sina oled ju suur kommunistide kaitsja," ütleb üks hea vana kolleeg, viidates minu lühiajalisele karjäärile Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei ajalehe toimetajana. Ütleb, ja ei tee muide teist nägugi, et omal ajal kuulus NLKP-sse just tema, mitte aga mina.
Mul on tegelikult tohutult vedanud. Meie põlvkonnal on üldse kohutavalt vedanud. Noh, võrrelge näiteks nende inimeste elu, kes pidid terve oma aja siin maailmas veetma 100aastases sõjas! Sündisid, sõda käis, ja surid, sõda jäigi käima.
Ja mul on sügavalt kahju neist eelmise Eesti aegsetest inimestest, kes läksid enne uut omariiklust nägemata. Nemad väärinuks seda tõeliselt. Kahjuks nende aeg sulgus.
Aga meie, need, kes sündinud pärast tormilisi 40ndaid, siin, Eestimaal? Oli, mis oli, aga rahu oli. Polnud pomme, polnud kuule, lapsed käisid koolis ja vanad inimesed meenutasid helgeid aegu. Te võite seda nimetada okupatsiooniks, anneksiooniks, nõukogude võimuks. Ajajumala Klio silme ees ei oma meie, väikeste eestlaste määratlus mingit tähtsust. Ei oma tähtsust ka see, kas valisid teelahkmel komitee või rinde poole. Oluline oli püsima jääda. Klammerduda millegi külge, mis pidi pühaks jääma! Säilitada mälu ja südametunnistus. Vastutus- ja kohusetunne. Ja veel palju teisi toredaid tundeid, millest me täna, Krooni ajal, enam ei räägi.
Mida me aga täna teeme? Süüdistame üksteist, kleebime silte, sõimame ja ajuti isegi ropendame. Me kaevame hauast välja surnuid ja mõistame vanu inimesi hukka selle eest, et nad elasid ajal, mida nad ei saanud endale valida. Me jätame maha oma kauaaegsed sõbrad, kellega oleme koos puudasid soola söönud, ja leiame uued iidolid. Leiame helklevad klaashelmed, mis juba indiaanlased õnnetuks tegid… Ning mingid tähtsad tegelased (tähtsamad, kui meie ise siin Läänemere kallastel) on jälle tulnud kultuuri tooma.
Kummad siis valisid õigesti, komiteelased või rindelased?

Kes vajab mõttetut riiki

Kui kõigil on võrdselt halb, pole vaja otsida süüdlast, vaid väljapääsu. Üks osa seltskonnast peab väljapääsuks tulevikku, mis on praeguse vaba noorsoo päralt.
"Mõttetu riik," vastas mu teismelisest tütar küsimusele, mida ta ise Eesti olukorra kohta arvab. Ta oli just teinud ära kontrolltöö Mart Laari ajalooõpiku põhjal ja patriotismist ei oleks tohtinud ta järelikult puudust tunda.
Ainus õige tee on minna välismaale õppima ja siis…! Nii unistas mõnigi Tehnikaülikooli üliõpilane, kui seal töötades noortega pikema jutu peale sain. Ei ole ju mõtet Eestisse tagasi tulla, see oleks nagu viienda põlvkonna arvuti pealt esimesele alla kukkuda, tehti mulle selgeks. Mulle pidi kohale jõudma, et Eestisse jäävad ainult äpardunud, vanad, võimetud, ühesõnaga luuserid. Eesti pole muud kui pättide paradiis ja räpaste poliitikute mängumaa, püüti mind veenda. Abitule küsimusele, et kes siis peaks muutma või tahtma midagi teha, vaadati mind nagu kuutõbist - milleks?! Mujal on ju kõik valmis.
Teil on arengus 50 aastane auk, seda ei tee 10 aastaga tasa, õpetab tänases Kesknädalas Ernesto Preatoni.
Õnn on teenida Läänes ja kulutada Eestis, kuulutab mulle teine edukas ärimees.
Kus on eesti haritlaskond, kes kord nii südantlõhestavalt võitles iseseisvuse eest, aga nüüd ei võta sõna riigi uute ohtude ees, küsib siinsamas minu loo all vene haritlane Dmitri Klenski.
Kedagi põle! Ainult auk on. Tõesti mõttetu riik.
Ainult et võtta on siit nii palju, et ei saa ega saa kuidagi võetud -- nendelt, kes siin "augus" sünnitasid ja surid, õppisid ja õpetasid, unistasid ja armastasid, töötasid ja …
Kõigest ilma jäid.

Midagi head sünnipäeva puhul

Ei ole terroriste. Ei ole epideemiaid. Ei ole üleujutusi ega tornaadosid ega -- jumal hoidku -- maavärinaid. Ei ole põgenike karavane ega vennatapusõda. Kedagi mõisatallis ei peksta ja koerte vastu ei vahetata. Jala ei pea Riiga kooli minema…
Mis veel?
Naerda ei ole siin midagi. Kui kellelgi on vahel väga raske, pakuksin omalt poolt välja kerge abi: mõelda, kas me tahame olnut tagasi? Tahame mai- ja oktoobridemonstratsioone, liikumatuid korterijärjekordi, saata oma poisse Afganistani ja Vietnami, toetada kommunismi Kuubal ja Koreas, taluda sõjakat propagandat ja vaenlase kuju, ajudepesu maailmarevolutsiooni vaimus ja … ei mäletagi enam.
Ei taha tagasi. Aga edasi minna ei saa, selg ees. Mulle tundub, et me üritame tagurpidi ponnistada, tekitades endale raskusi, mida siis kangelaslikult ületame. Märksõnad: omandireform, maareform, kodakondsus, erastamisagoonia, eestluse alustugede õõnestamine (koolide ja lasteaedade likvideerimine), pensionäride näljapajuk ja töötute toimetulek, kodutuse levik Eestimaal, kus kodu on alati riigikorrast olulisemaks peetud…
Reaalsed inimesed reaalses ajas ei taha midagi kuulda sellest, et riik on noor, nõrk, vaene, oma tee alguses. Inimene tahab süüa ja magada, töötada ja õppida täna, mitte 50 aasta pärast. Inimene ei usu, et ta elas "augus", inimene teab, et ta elas kõigi mugavustega majas, ta oli maailma ühe kõige harituma riigi kodanik ja näiteks naiste tööhõive oli samuti tipus.
Reaalsetel inimestel reaalses ajas on õigus nõuda ja teha oma järeldusi valitud teede õigsuse ja oma juhtide pädevuse kohta. Usun, et eestlased siiski üllatavad veel kord, nagu nad kunagi tegid oma esimese laulupeoga, Vabadussõjaga ja iseseisvuse kehtestamisega 20. augustil 1991. Usun, et tülide ja kraaklemiste taga, mida poliitikaks nimetatakse ning milleta ajakirjandus puhta ära lõpeks, on tegelikult kusagil peidus see eestluse iva, mis on meid hoidnud tuhandeid aastaid, olenemata sellest, kas olid komiteelane või rindelane. Usun, et leiame üksteises siiski midagi head, olenemata sellest, kas ollakse olnud kilter, kubjas, aidamees või kommunist. Usun, et ükskord saavad riigi omanikeks need reaalsed inimesed siin Eestimaal, kes omanikustaatust tõeliselt väärivad, ja parseldajad jõuavad teenitud karistuseni. Usun, et lapsed tulevad ükskord siiski tagasi ja eestlus püsib, vaatamata kõigile kurbadele ennustustele. Vähemalt sünnipäeva puhul võib ju nii mõelda.
Sest nagu ütles kord muu jutu sees Eesti üürnike liidu esinaine Helle Kalda: kes harib siis esivanemate hauad, kui me kõik ära läheme?
Olen jätkuvalt seda meelt, et olenemata sellest, kas riiki juhib Laar või Savisaar, kas presidendiks saab Rüütel või Päts, kas Pärnoja ja Jürgenson võetakse maha ja kas Jüri Mõis veab Isamaaliidu põhja või mitte -- oluliseks jääb see, et reaalne inimene tahaks minna kadunud põlvkondade haudadele ja tahaks anda edasi elu siin Eestimaal.
Kui miski siin maailmas peab olema globaalne, nagu uued teooriad toonitavad, siis miks see ei võiks olla eestlus, nagu kirjutas 10 aastat tagasi väliseesti tehnikaprofessor Walter Rand. Eestlus on ainus märk, mida meil on anda, kõik muu on maailmas juba olemas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)