Tugevad erakonnad ei maskeeru

Tugevad erakonnad ajavad sirge seljaga ja ausalt omaenda poliitikat. Nad ei vaja valijale meeldimiseks maskeerumist ja oma tegeliku mina peitmist. Tugevad ja südametunnistuselt ausad erakonnad vastutavad oma valimislubaduste eest, viivad need ellu ja alati julgevad valijale aru anda. Tõsistel erakondadel puudub igasugune põhjus enda tegude eest peitu pugeda, valimistel lubatust hiljem taganeda ja vältida hilisemat kontakti omaenda nimel omaenda valijatega.

Mis aga sunnib tegusaid parteilasi siiski valimisliitu valima ning osa erakondi valimisliitudeks maskeeruma? Miks nad proovivad vältida ausat silmavaatamist oma valijatele?  Põhjusi on mitmeid. Alljärgnevalt loetleksin mõned olulisemad.

Maskeerumise põhjused

Kõigepealt püüavad valimisliitude taha maskeeruda ebakindla tegevusega poliitjõud, kellel ei ole oma sõnumit ning kes ei suuda pakkuda probleemidele terviklahendusi ja kel veelgi vähem on suutlikkust neid lahendusi ellu viia. Siis pigem proovitakse minna valijate ette valimisliidu loosungiga rõhumaks kodukoha-emotsioonidele ning jättes tahaplaanile sisulised ja pragmaatilised probleemide lahendused.

Teiseks maskeeruvad need poliitjõud, kellel on midagi varjata. Neil on midagi, mis millegipärast on kohalikule elanikkonnale vastukarva: kas mõned seisukohad, liiga üleriiklik hajali suhtumine või midagi muud analoogset. Siis tullaksegi valijate ette valimisliidu sildi all, lootes, et valija ei saa aru, kes tegelikult on selle valimisliidu taga.

Kolmandaks need poliitjõud, kellest suurt midagi ei teata. Kui nõrgem erakond pole mõnes kohalikus vallas tuntud, siis on väga raske sealt toetajaid leida ja kohalikel valimistel head tulemust saavutada. Pigem mõeldaksegi välja valimisliit, kes hakkab etendama kohalikke patrioote, kuid tegelikult on ikkagi tegemist nõrga erakonna faktilise osakonnaga.

Neljandaks need poliitjõud, kes on millegagi hakkama saanud. Kui mõni erakond on mõnes vallas või linnas millegi väga negatiivsega maha saanud, siis tõepoolest ei ole alust loota, et kohalik kogukond neid armastab ja valimistel palju hääli annab. Siis minnakse samuti just valimisliidu sildi taha peitu ja loodetakse, et tegelik identiteet ei avaldu.

Lõpuks need poliitjõud, kes lähtuvad oma sõpruskonnast, kuid on ise pärit erinevatest erakondadest.

Ülaltoodud põhjusi vaadates tundub nii uskumatu, et selliseid probleeme püütakse lahendada valimisliitudeks maskeerudes. Ei üritata mitte oma nõrkustest üle saada, vaid pigem proovitakse neid peita, varjata, maha vaikida ning loodetakse, et pettus välja ei tule. See on sama, kui mittesportlik ja seetõttu ülekaaluline internetisõltlane joonistab endast interneti suhtlusportaali saleda pildi selle asemel, et hakata sportlikuks ja jälgida oma toitumist.

Valijad lasevad end eksitada

Loomulikult ei tunnista nõrgad ja probleemsed poliitjõud, et nende valimisliitu peitu mineku probleemid on peidus nende endi nõrkustes ja muudes nende endiga seotud probleemides. Nad leiavad valimisliitude õigustamiseks muid selgitusi ja põhjendusi. Loll on see, kes vabandust ei leiaks. Kuid samas on teada, et sisulised põhjused on mõned säärased, millest ülalpool juba juttu oli.

Näiteks väärib siinkohal välja toomist tõsiasi, et maal ja väiksemates linnades on valijate suhtumine poliitikutesse pigem negatiivne. Väikeste asumite elanikud on veendumusel, et poliitikute tegevusest ei tõuse mingit erilist kasu ja et seetõttu ei peakski poliitikuid valima. Selliste valijate silmis on valimisliidus kandideerijad erakonnavälised ning seega ka ausad ja asjalikud inimesed, keda peaks siis vastavalt valima. Tegelikult on inimene ikka inimene, kuid valimisliidu kuvand teeb temast ausa ja tegusa ning erakonna kuvand mittekasuliku ja üksnes oma karjäärile orienteeritu.

Loomulikult ei saa selles kõiges valijaid süüdistada, justkui peaksid valijad olema igapäevased poliitelu jälgijad ja analüüsijad. Enamikul valijatest on oma igapäevase elu ja toimetulekuga piisavalt palju tegemist, ning siis ongi süvenemine poliitikute poolt pakutavasse pinnapealne ega küüni sageli loosungitest kaugemale.

Seekord eriti aktiivne peitumine

Valimisliitudeks maskeerumine ei ole loomulikult mitte ainult lähenevate valimiste probleem. Seda on nähtud enne ja piisavalt, olgugi et seekord tundub erakondade peitupugemise nähtus kuidagi eriti tugevasti esile tulevat.  2017. aasta kohalikud valimised tunduvad olevad vähemalt selles mõttes vägagi erinevad, et väga paljude parteide inimesed on väga paljudes omavalitsustes jooksmas valimisliitude taha peitu.

Mis põhjusel siis seekord varasemast rohkem valimisliitude taha maskeeruda proovitakse?  Kuidas seekordsed kohalikud valimised sedavõrd erinevalt välja näevad? Ilmselt on selleks päris mitmeid olulisi põhjusi.

Esiteks võtame juba haldusreformi. Kohalike omavalitsuste kaart on seekordsetel valimistel hoopis teistsugune kui varem. Liitunud omavalitsuse valijad käituvad teisiti, kui varasemate, väiksemate omavalitsuste valijad eraldivõetuna. Näiteks mõnes vallas ei armastatud ühte, teises teist erakonda, aga  nüüd on need vallad otsapidi koos. Mis on parim panus hea tulemuse saavutamiseks? Kõhklejate arvates on parimaks lahenduseks välja tulla uue „puhta lehena“, ehk siis valimisliiduna.

Teiseks on osa rahvast poliitikas ja poliitikutes pettunud, võõrandunud, nagu tavatsetakse öelda. Osa valijaid ei usu ega looda enam midagi, osa veel loodab, et uued tulijad võiksid asja paremaks muuta. Uute tulijatena nähakse tavaliselt mitte erakonda, vaid just mõnda väliselt uut valimisliitu. Sisusse süvenemata arvatakse ekslikult, et uus valimisliit on ka sisult uus kvaliteet. Valimisliitude eelistamine sarnaneb mõnes mõttes ootusega paremast poliitikast, nagu Eestis pikisilmi oodati Keskerakonna juhitavat valitsuskoalitsiooni.

Kolmandaks on loomulikult ka konkurents tõsisemaks läinud. Järjest rohkem poliitikuid tahab saada valituiks ja järjest rohkem poliitikuid on mures oma elatusallikate säilimise pärast. Need, kellel vähem sisulist poliitilist kandepinda, on lihtsalt konkurentsiolukorrast tulenevalt sunnitud valimisliitudesse minema.

Keskerakond ei peitu

Keskerakond ei näe põhjust varjuda, oma silmi valijate eest peita ja salaja hakata valijate hääli valimisliidu egiidi all välja meelitama. Keskerakonnal on olemas oma sõnum ja poliitika. Keskerakond suudab oma valimislubadusi ellu viia, nagu suudab reaalsuseks muuta ka partei poolt pakutavad lahendused.

Keskerakond on tuntud ja teatud igas Eestimaa nurgas. Meil ei ole tarvidust hakata otsima uusi loosungeid ja vigureid selleks, et ennast tähelepanu keskpunkti üldse tõsta – me ei pea välja mõtlema „sõltumatut keskerakondlaste valimisliitu”. Samuti ei ole Keskerakond üheski vallas või linnas midagi sellist halba korda saatnud, mille pärast kohalikud elanikud meie parteid vihkama peaksid ja meid valimistel ignoreerima hakkaksid.

Valimisliidus kandideerivad inimesed on asunud väitma, et nad ei tee poliitikat, vaid üksnes võitlevad kogukonna huvide eest. Küsiksin siinkohal teilt, head valimisliidus olijad ja kandideerijad: miks arvestatav osa teist sellisel juhul Riigikogu valimistel erakondade nimekirjas kandideerib? Kui te ei osale poliitikas ja piirdute vaid kohalike kogukondade eest seismisega, siis ei peaks teil ju olema mingit huvi üles astuda parlamendivalimistel? Ometigi ronite või nahast välja, et suurde poliitikasse pääseda.

Avatud ja ausa poliitika huvides on see, et kõik räägiksid iseenda nimel, iseenda näo ja tegeliku tahtega. Igasugune maskeerumine mingite teiste siltide ja liitude taha ei ole aus, on eksitav ja pikemas perspektiivis toob poliitikasse vaid silmakirjalikkust juurde. Lõpuks kaebavad ju valimisliitudesse peitujad ise selle üle, et rahvas ei usalda enam parteisid ja poliitikat üldiselt – samas ise nad valimisliitudesse maskeerudes vaid toidavad rahva usaldamatust ja võõrandumist. Hakakem lõpuks käituma ausalt – see on parim meile endile ja see on parim kogu Eesti poliitilisele tulevikule.

Toomas Paur

Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |