Sõjakahjude hindamine on poliitika, mitte matemaatika!

ANTO RAUKAS,      20. november 2002


6. novembri Kesknädalas süüdistab lugeja V. Kalamees Tallinnast eesti ajaloolasi ajaloo võltsimises, toetudes eri autorite vastukäivatele hinnangutele Eesti Laskurkorpuse kaotuste kohta Velikije Luki lahinguis 1942. aasta detsembris ja 1943. aasta jaanuaris.

Meil on täpselt teada Vabadussõjas Eesti poolel hukkunud ja haavata saanud inimeste hulk, kuid selline täpsus on erand, mitte aga reegel, sest tavaliselt võitlevad pooled võltsivad andmeid, näidates vastaspoole kaotusi suuremate ja enda omasid väiksematena. Eriti paistis võltsimistega silma endine Nõukogude Liit ja ega tänane Venemaagi temast kaugele maha jää. Ei usu ju näiteks keegi, et hiljutises pantvangide kriisis ei olnud eriüksuse võitlejatel üldse kaotusi.
Üsna segaseks on jäänud ka Velikije Luki lahingutes toimunu, kus meie rahvuskaaslasi saadeti andetu juhtimisega mõttetusse surma. 1971. aastal ilmunud raamatust "Eesti rahvas suures Isamaasõjas 1941-1945 (lk 285 ja 341) saab järeldada, et 10. XII 1942 oli korpuses 32 463 meest (lahinguvõime suurendamiseks oli korpuse koosseisu antud 19. laskurdiviis ja 85. korpuse suurtükiväepolk) ja 1. II 1943 vaid 12 356 meest (kuigi lahingute ajal oli lisandunud rohkem kui 5000 meest). Sellest tuleneb täiesti ühemõtteliselt, et isikkoosseisu kaotused olid väga suured. Härra Kalamehe arv 6474 hõlmab langenuid ja haavadesse surnuid ning teadmata kadunud eestlasi ning on selles kontekstis üsna tõepärane. EE 11. köite artiklis on aga juttu hoopis kogu laskurkorpuse kaotustest, mille hulka on arvatud peale langenute, haavadesse surnute ja teadmata kadunute teatavasti ka kergemalt haavatud või mõnel muul põhjusel (näiteks vaenlase poole üle jooksnud) rivist välja langenud kõik võitlejad, sõltumata nende rahvusest.
Ei ole usutav, et nõukogude pool oleks kaotusi suurendanud, pigem on tegu vastupidisega. Sellest tulenevalt on mõlemad arvud enam-vähem tõesed, sõltuvalt sellest, mida on tahetud tõestada. Absoluutse tõe selgitamine aastakümneid hiljem on praktiliselt võimatu ja me PEAME PARATAMATULT TUGINEMA ERI AUTORITE MÕNETI ERIUGUSTELE HINNANGUTELE, mis on teaduslikus uurimistöös üsna tavaline. Keegi meile teadaolevatest autoritest ei ole tahtnud ajalugu võltsida, kuid on lähtunud eri lähteandmetest ja on kasutanud eri metoodikaid. Kui teaduslikus diskussioonis tekivad lahkarvamused, siis viidatakse tavaliselt allikale, mille autor kannab öeldu eest ka vastutust. Antud juhul on iga autor vastamiseks valmis, kuid edasisel diskussioonil selles küsimuses pole sügavat mõtet, kuivõrd hinnangud jäävad paratamatult subjektiivseteks. Kuid ma kinnitan, et me oleme püüdnud Eesti Entsüklopeedias kasutada kõige usaldusväärsemaid arvnäitajaid, mis maksimaalselt vastaksid VÕIMALIKULE reaalsusele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)