JAANUS RIIBE: „Pime usk ei ole meie moodi!"

Milline on Sinu senine CV? Aga tulevane? :)

Olen lõpetanud medaliga Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi reaalklassi ning Tallinna Tehnikaülikooli tööstus- ja tsiviilehituse erialal. Aastail 2006-2007 juhtisin Tallinna Tehnikaülikooli Ehitusteaduskonna Üliõpilasnõukogu (ETÜN), 2007-2008 Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlauda (TÜÜL) ja seejärel töötasin Eesti Üliõpilaskondade Liidus arendusjuhina.

Alates 2009. aasta augustist töötan Tallinna linnapea Edgar Savisaare referendina. Keskerakonna Noortekogus olen olnud nii Kesklinna Klubi esimees, Akadeemilise Ühenduse EKNA aseesimees kui ka peasekretär.

Mul on selge nägemus oma tulevikust, kuid mul pole kombeks sellest detailsemalt rääkida; mul on omad unistused ja eesmärgid. Oluline, et iga päev üles ärgates teaksid, miks sa midagi teed ja kuidas see, mida sa teed, aitab sind sinu eesmärkidele lähemale. Juhul, kui sul puudub tänases töös kaugem eesmärk ja selge arusaam, siis ei ole mõtet ka seda teha. Soovitan inimestel olla vabamad, loomingulisemad ja julgemad, elu ja tulevik on meie endi kätes, meie endi teha ja kujundada.

Kusjuures inimesed ei tohiks karta vigu, sest kõike on võimalik teha uuesti ja paremini; fataalsust on meie elus väga vähe. Kaotused ja eksimused tuleb pöörata enda kasuks. Lähtun põhimõttest, et kaotasin ainult siis, kui ma midagi ei õppinud. 

Kirjelda oma erialavaliku kriteeriume.

2005. aastal pärast gümnaasiumi lõpetamist oli mul võimalus minna Eestist ära Inglismaale - sain kahte väga heasse Inglise ülikooli stipendiumi, õppima kas ajalugu ja politoloogiat või õigust. Kuid läksin viimasel päeval, viimasel tunnil dokumentidega Tehnikaülikooli, helistasin isale ja küsisin: „Ütle üks aus eriala, mille üle mees võiks uhke olla." Isa mõtles ja ütles: „Ehitusinsener!" Seejärel läksingi otsejoones ehitusteaduskonda ja ütlesin, et soovin saada ehitusinseneriks. Selgus, et otse sellenimelist eriala ei ole ja nad pakkusid „ehitustehnikat" (konstruktsioonid). Selle valisingi.

Olin kindel, et kui lähen Eestist ära, siis tagasi tulla on raske. Uskusin, et mul on Eestile pakkuda midagi, millest ilmajäämisel kaotaksin nii mina kui ka minu Eesti, pealegi oli mul kogu aeg olnud ka reaalainete peale annet, ja sellega oli valik tehtud.

Kirjutasin eelmisel aastal Postimehes („Noore inimese raske valik" 17.06.2010), et minu valikut mõjutasid ka õpitava ameti maine ühiskonnas, lubatud keskmine palk, sisseastumiskonkursi suurus ja eriala üldine populaarsus. Kõik need kriteeriumid olid paljulubavad.

Juba ülikooliajal sain hakata „ehitama" - olen üles ehitanud Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaua (TÜÜL), kaasa aidanud mitme noorteorganisatsiooni arengule ja jätkan oma ehitajatööd Keskerakonna Noortekogus.

Millistes noorteorganisatsioonides oled osalenud, mis teemadel nendega koos avalikult sõna võtnud? Anna palun hinnang Eesti noorteorganisatsioonide eluvõimele.

Olen osalenud paljudes organisatsioonides: Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasomavalitsus, Eesti Väitlusselts, Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilasesindus, Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaud, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Noorteühenduste Liit (noortepoliitika juhtgrupi liige) jt. Olin pikka aega Tallinna Linna Noortenõukogu aseesimees.

Kogu üliõpilasaja ja hiljemgi olen seisnud tasuta kõrghariduse ja üliõpilaste sotsiaaltagatiste eest, viimastel aastatel on neile lisandunud ka õppelaenu hüvitamise ja noorte tööhõive küsimused.

Paraku jääb mulje, et valitsuserakonnad loodavad, et noored ei käi valimas ega suuda nende positsiooni kõigutada, seepärast ei pea nad ka noorte küsimusi oluliseks. Noortel tuleks üheskoos näidata, et need erakonnad eksivad. Euroopa Komisjoni töö- ja sotsiaalküsimuste volinik László Andor ütles märtsis ajakirjanikele, et kui ühes riigis on suur tööpuudus ja samal ajal ka noorte tööpuudus ulatuslik, siis viitab see valitsuse majanduspoliitika üldisele läbikukkumisele. Koos väljarändega on kokkuvõttes tegemist suure proovikiviga tänasele valitsusele.

Eesti noorteorganisatsioonide eluvõime on hea. Viimastel aastatel on noorteühenduste rahastamine kahjuks vähenenud (Haridus- ja Teadusministeerium lõpetas poliitiliste noorteühenduste toetamise), kuid üldine suund on õige. Kõige suurem oht kodanike- ja noorteühendustele on tugevate erakondade soov neid politiseerida. Loodan, et sellised katsed ei lähe läbi, sest tugevatest kodanikeühendustest on erakondadel rohkem võita kui kaotada. Keskenduda tuleks koostegemisele.

Mis on saanud kesknoorte akadeemilisest ühendusest? Miks seda vaja on?

Eesti Keskerakonna Noortekogu Akadeemiline Ühendus (EKNA) asutas eelmisel aastal minu eestvedamisel Tallinna tsentristlike üliõpilaste ühenduse ehk EKNA Tallinna klubi. Viimastel aastatel on EKNA kaasa rääkinud kõikides tudengeid puudutavates küsimustes, oleme kohati teinud seda aktiivsemalt kui tegutsevad üliõpilaste katusühendused. Selle taustal on meid märgatud ja üliõpilaste toetus on kasvanud - nt Tallinna Tehnikaülikoolis on meil kahe voliniku asemel nüüd kuus, Tartu Ülikooli valiti eelmisel aastal kesknoorest aseesimees jne.

EKNA-t on vaja, et tasakaalustada erinevaid arvamusi - nt millised peaksid olema tudengite sotsiaaltagatised, Eesti kõrgharidusruum üldisemalt, üliõpilaselamud. EKNA jälgib hoolikalt kõiki kõrgharidusprotsesse, hoides n-ö kätt pulsil, ja kui on vaja, siis reageerib. Vaikselt ja ilma suurema kärata - nagu seda tehti 2009. aasta eelarvekärbete puhul! - ei ole enam võimalik üliõpilaste huvidest üle sõita.

18. mai Kesknädala juhtkirjas kirjutas Keskerakonna noortekogu peasekretär Tõnis Mölder, et Eesti noored pole enam poliitikahuvilised, ja 25. mai Kesknädalas kirjutas  noortekogu eelmine esimees Raivo Tammus, et noored ei mässa enam. Kas tõesti on olukord nii hull?

Olukord ei ole nii hull. Siin on tegelikult kaks küsimust.

Kõigepealt, ainult rusikaga vehkiv, räuskav ja saamatu poliitika ei ole sugugi jätkusuutlik. Ei saa küsida „miks noored ei mässa?", vaid olulisem on „mille eest või mille vastu?". Kui eesmärgid, sihid ja poliitilised nõudmised on läbimõeldud ja selged, siis tulevad ka noored kaasa. Ühendustel, kel pole poliitilist veendumust või kui ei suudeta valida selget poolt, pole ka tõsiseltvõetavat poliitilist sisu. Kui meil on sisu, eesmärgid ja selged seisukohad, siis võetakse meid tõsiselt, ja noored järgnevad meile - kui vaja, ka mässama.

Teiseks - olulist rolli mängib võimaluste paljusus. Erakond või noortekogu ei ole ettevõtlike inimeste jaoks ainus koht, kus ühiskonnaelus kaasa rääkida. Samas on aktiivsete ja  paar käiku ette nägevate juhtide olemasolu poliitiliste noorteühenduste jaoks eluküsimus. Julgen väita, et paljude Eesti erakondade probleem on selles, et üheltpoolt kutsutakse aktiivseid, laia silmaringi ja suure töövõimega noori tulevikutegijaid liituma, ja siis, kui nad „paati" astuvad, ei osata neid nende võimetele vastavalt rakendada või nendega midagi peale hakata. Erakondadel tuleks mõelda, kuidas motiveerida noori erakondade juurde jääma ja valima poliitilist karjääri, kuidas pakkuda neile väärilisi väljakutseid; mitte näha neis ohtu. Noori tuleb usaldada ja jagada neile vastutust.

Kuidas kirjeldadEesti noorte, keda on ju nii vähe, pealtnäha üsna suuri poliitilisi erimeelsusi? Millega need on põhjendatud ja kas noored näevad maailma arenguid õigesti või silmaklappidega?

Esiteks, põhilistes küsimustes on Eesti ühiskond kokku leppinud: demokraatia, avatus, Euroopa Liit jne. Nüüd käib debatt juba „järgmise ringi" üle, ehk: kuidas ehitada tuleviku riiki nii, et siin oleks kõigil hea elada. Kõik Eesti erakonnad pakuvad ja kaitsevad oma seisukohti.

Arvamuste paljusus on pluss. Tihti heidetakse poliitikutele ette, et miks nad üksteist mustavad või maha teevad, tegelikult on tegemist erinevate arvamuste vahelise debatiga, mille tulemusena kerkivad esile kandvamad argumendid ja sünnib hetketõde. Debateerida võiks rohkem ja valitsuserakonnad võiksid avatumad olla. Meil on ikka veel palju loosunglikku lähenemist seal, kus oodatakse lihtsaid vastuseid. Ilusad sõnad Eesti tuleviku ja noorte toetamise kohta ei jõua tihti reaalpoliitilises olukorras tegudeni.

Ma ei arva, et meie noored näeksid maailma arenguid silmaklappidega, pigem vastupidi. Eesti noorel on peaaegu piiramatu ligipääs informatsioonile (blogid, Twitter, Facebook, alternatiivsed uudiskanalid jm), tänu sellele lai silmaring ja haritus. Poliitilisi erimeelsusi on, kuid minu kogemus näitab, et ei ole noort, keda argumentide, ausa ja läbimõeldud jutuga ei annaks enda poole rääkida või teda veenda.

Prantsuse president Nicolas Sarkozy on öelnud, et isegi kui noortel ei ole alati õigus, siis nende seisukohti mitte kuulata või maha teha on alati vale. Seepärast - seni, kuni noored julgevad välja öelda oma arvamust, küsida „Mida peaksime täna tegema? Mis on valesti?", vahetada informatsiooni, kuni neil jätkub julgust diskuteerida, arutada ühiskonna puuduste üle ja korraldada aktsioone, avaldada meelt -, on lootust, et asjad lähevad paremaks. Keskerakonna Noortekogu julgeb välja tuua ühiskonna valupunkte ja seepärast me kujundamegi homse Eesti näo.

Lisaks on meie noorte plussiks ainulaadne kogemus: kommunistliku süsteemi mälestus ja värske vabaduse, demokraatia kogemus. Need kaks kokku annavad meile eelise - Euroopa Liidus ja laiemalt! - näha, tunda, tajuda maailmas toimuvaid protsesse laiema nurga alt.

Kokkuvõttes, Eesti lähiajaloolised kokkupuuted totalitarismiga on muutnud meid selliseks, et pime usk ühte või teise ideoloogiasse ei ole meie moodi. Vastupidi, noori iseloomustab skeptilisus informatsiooni suhtes, julgus uurida, julgus kahelda.

Mis on Sinu arvates Eesti noorte suurim probleem?

Tasulise hariduse suure osakaalu tõttu on paljud noored sunnitud tööl käima. Noorte kõrge tööpuuduse olukorras (2010. aasta esimeses kvartalis üle 40%) ei ole võimalik tööd leida, mille tulemusena paljude haridustee katkeb.

Poolik haridus või „poolikud spetsialistid" on probleem. Kujutlege ette arsti või ehitusinseneri, kes töö käigus alles hakkab tegema vigu ja õpib seda, mida oleks pidanud omandama praktikumis või loenguruumis.

Kas kesknoortekogu toetab Hispaania noorte püüdlusi juhtida Euroopa valitsuste tähelepanu noorte suurele tööpuudusele ja seega justkui noorte mittevajalikkusele? Kas Eestis oleks vaja samamoodi avalikult võidelda, või piisab erakondade vahelistest jalgpallimatšidest?

Oleme viimase aasta jooksul pidevalt juhtinud valitsuse tähelepanu kõrgele tööpuudusele noorte hulgas. Noorte edukas integratsioon tööellu on ühiskonna ja ettevõtete seisukohast ülioluline, samuti on see väga tähtis noortele endile, nende tervisele ja heaolule ning kontrollile oma elu üle. Hetkel on probleemi teadvustamisest selgelt vähe ja vaja oleks pikaajalist plaani.

Sotsiaalministeeriumi andmetel on noorte töötuse määr viimaste aastate jooksul kasvanud üle viie korra ja muutunud ühiskonnas väga tõsiseks. Kusjuures eriti suur on töötaolek noorte meeste hulgas. Ohu märk on seegi, et noorte hulgas on kasvanud pikaaegsete töötute osakaal. Seni ei ole me valitsuse poolt lahendusi näinud.

Nt valitsuse hiljutine otsus tõsta pensioniiga annab tegelikult hoogu juurde noorte tööpuuduse kasvu rattale, sest tööturule jäävad vanemad inimesed tõrjuvad noori veel enam välja. Paremerakonnad püüavad meile jätta muljet, et see nii ei ole, kuid seni ei ole ükski nende argument piisavalt veenev.

Tööpuudusega tuleb tegelda tõsisemalt, jutust või loosungist on vähe. President Lennart Meri rääkis kunagi kolhoosiaegset lugu koosolekust, kus oli kaks päevakorrapunkti: esiteks - kuuri ehitamine, teiseks - kommunismi ehitamine. Kuivõrd naelu ei olnud, jäeti esimene punkt ära ja mindi kohe teise päevakorrapunkti juurde.

Miks Sina usud Keskerakonda? Oleks ju lihtsam ja poliitiliselt konjunktuursem minna IRL-i või Reformi; tasustataks ehk ka paremini?

Tuleb aru saada, et täna ei tegele keegi poliitikaga raha pärast, vaid hoopis mingil muul põhjusel: väljakutsed, isiklik areng, tahe otsuseid mõjutada, panna ennast proovile. Mina ei tulnud poliitikasse selle mõtte või küsimusega, et kuidas ühes või teises erakonnas mind tasustatakse. Rahateenimiseks on noortel palju lihtsamaid võimalusi (teha projekte, alustada oma äriga, minna välismaale). Noori paneb erakondadega liituma mure Eesti pärast.

Eesti tulevik seisneb tugevas keskklassis, mitte ebavõrdsuse - regionaalse, majandusliku, haridusliku, keelelise - kasvus. Need erakonnad, kelle poliitikaks on tugeva keskklassi teke, kes pööravad tähelepanu sotsiaalsüsteemile, ebavõrdsuse vähendamisele, tööpuuduse kaotamisele, laiemalt - nõrgemate järgiaitamisele, on olemas ka saja ja kahesaja aasta pärast. Neile erakondadele kuulub ka Eesti tulevik.

[esiletõsted]

Olin kindel, et kui lähen Eestist ära, siis tagasi tulla on raske. Uskusin, et mul on Eestile pakkuda midagi, millest ilmajäämisel kaotaksin nii mina kui ka minu Eesti.

Valitsuse hiljutine otsus tõsta pensioniiga annab veelgi hoogu juurde noorte tööpuuduse kasvu rattale.

Prantsuse president Nicolas Sarkozy on öelnud, et isegi kui noortel ei ole alati õigus, siis nende seisukohti mitte kuulata või maha teha on alati vale.

[esilehefoto tekst]   VALIK: Kui järjest rohkem noori on Eestist lahkumas, siis Jaanus Riibe on otsustanud siia jääda, sest arvab, et hiljem oleks raske tagasi tulla. Oma tegevusjanu on ta suunanud aktiivsele osalusele mitmes noorteorganisatsioonis, kus näeb paljulubavat tulevikku.

[fototekst]  PÕLVKONDADE KÄEPIGISTUS: Jaanus Riibe, Keskerakonna noortekogu endine esimees Raivo Tammus ja kesknoor Vladimir Svet Tallinna raekojas linnapea ja erakonna esimehe Edgar Savisaarega.

Küsis URMI REINDE

Jaga |