Agrop®omm

IGOR GRÄZIN,      05. juuni 2002


Mida vähem sööme, seda rohkem nälgime!
Alul ma lihtsalt ei uskunud, et põllumajandusminister Jaanus Marrandi sai mõelda seda, mida ütles. Meie riigis on ju tavaline käia Lennart Meri poolt laiaks aetud rada: tehtud - mõeldud.

28. mai Postimehes kiidab põlluminister Euroopa Liitu nii: "Et Euroopas omal ajal valitud suund (põllumajanduse kolhooslikule korraldamisele - I.G.) osutus põhimõtteliselt (sic! - Lenini teooriale vastavuse mõttes - I.G.) õigeks, näitab tõsiasi, et kuni 2000. aastani ületasid ELi hinnad ligi kaks korda maailmaturuhindu, sh Eesti siseturu hinda 1,5-kordselt."
Ühesõnaga: ELi headust mõõdetakse selles, et hinnad on seal kõrged! Mida vähem me sööme, mida rohkem me nälgime, seda parem. Asi, mida mitte ainult keskerakondlane, vaid lihtsalt iga normaalne inimene peab meelde jätma. Kuivõrd hr. Marrandi ka pärast sedalaadi toorest vihkamisavaldust oma rahva vastu tagasi ei astunud, siis nähtavasti ta nii tahtiski ütelda.

Minu oletus osutus ebaõigeks

Ja ka minu oletus lausevääratusest hakkas seda enam tasapisi tuhmuma, mida tähelepanelikumalt ma nimetet artiklit lugesin. Asi on nimelt selles, et põllumajandusministeeriumi kolhoosnik nr 1-na jutustab Marrandi meile sellest, et ainult rumalad inimesed näevad õnne ELi piimakvootides (õieti - nende mahamängimises Brüsselile), tegelikult olevat aga meil oodata uskumatut rahasadu summas, mis on praegusest suurem "senisega võrreldes üle nelja korra" asja eest, mida nimetatakse hämmastavalt vale või sisutu terminiga - maaelu.
Mitte maaelu pole sisutu, vaid see, mida selle all mõistetakse - keskkonnaprogrammid (mis on tööstuses vajalikumad kui maal), ebasoodsate alade toetused (mida on võimatu saada üle-euroopalises kontekstis, näiteks Sitsiilia mägismaade või Hispaania kõrbealade kõrvalt) ja muu taoline odav propaganda.
Esimesel ballil viibiva Natasha Rostova häbelikkusega, mida maameestega seotud poliitikult ei ootakski, möönab meie sõber Jaanus, et, kahjuks küll on lootus nende toetuste saamiseks liivale rajatud, sest "mõned väliseksperdid ongi avaldanud kahtlust, et uued liikmesmaad ei suuda ära kasutada kõiki Euroopa Liidu poolt maaelu arendamiseks pakutavaid toetusi, põhjusel, et puuduvad piisavad teadmised (altkäemaksude andmise osas - I.G.) ja projektide koostamise (st bluffimise - I.G.) oskused".
Miks on jutt vaid "mõnedest ekspertidest"? Seda, et me seda raha näeme nagu oma kõrvu ilma peeglita, väidavad mulle teadaolevalt KÕIK eksperdid. Kusjuures kaotus, mille me saame, on erinevalt toetustest 100-protsendiliselt kindel. Ega ilmaasjata ei räägi Marrandi mitte EL-poolsest finantseerimisest, vaid selle "võimalusest".
Ja see seletabki asja: kuivõrd need "toetused" on bluff, siis ainus, mis ELis maamehele kätte tuleb, on otsetoetus, mille aga Marrandi süüdimatu heameelega ära annab.

Marx mängis Marrandile vembu

Ja tarbijahinnatõus, mida ta imetleb. Need, kes on näinud augustikuiseid prantsuse talumeeste proteste Pariisi eeslinnade tänavail, võivad kinnitada, et seal on loosungeid stiilis "köhi pappi, Brüssel!" ja ei ühtegi stiilis: "lubage kasvatada regionaalsete struktuurifondide kaasfinantseerimise integreeritud väljamakseid CAP generaalstrateegiate raames".
Tähtis on ka passaazh sellest, et liitumine aastal 2004 "vabastab meid WTOs eelmiste valitsuste võetud põllumajanduspoliitika rakendamise piiravatest kohustustest, mis ei andnud Eestile võrreldes teiste arenenud riikidega võrdseid võimalusi."
Kui see abrakadabra tõlkida Brüsseli keelest maakeelde, siis on jutt omal ajal mahamagatud tasakaalustustollidest, mille eest vastutab nii Reformierakond kui ka kõik ülejäänud eesotsas maameestega (sh Gräzin, Varik, Kranich, Männik, Leemets, Siimann jne), ajades segi tasakaalustavad ja kaitsetollid, kaotasime me ise võimaluse rakendada sanktsioone EL vastu ja saime tulemuseks sellise olukorra põllumajanduses, nagu see täna on.
Ainult et Marrandi on viimane, kes saab endale vastu rindu lüüa ja end õigeks meheks nimetada: lisaks sellele, et ta näeb õnne sööjate näljutamises, ei näe ta ka väljapääsu normaalselt demokraatlikus WTO-s, vaid kolhoosiesimehe unelmat kehastavas EL põllumajanduse poliitikas, mis rajaneb leninlikul teoorial linna- ja maa vaheliste erinevuste kaotamisest, st maarendi asendamisest riiklikult reguleeritud käsumajandusega.
Marrandi nõrk marksismi tundmine aga mängib talle kurja vembu: marksism töötas tegelikkuses üldse kehvalt ja mis puutub maamajandusse, siis kukkus ta otse läbi. Kui kedagi teist ei usuta, siis võiks põllumajandusminister ja tema poliitikanõunikud lugeda inimest, kes asja tundis ja oma silmaga seda fiaskot ka nägi - ma mõtlen Jossif Stalinit.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)