Kas me laulsime ennast vabaks?

Kui võeti vastu seadus Eesti sümboolikast ja meie trikoloor sai ametlikuks riigilipuks ning vabariigi nimest kadus „nõukogude sotsialistlik“, ei meeldinud see mõistagi paljudele nõukogudemeelsetele. Interliikumine sai uut indu, mis viis 15. mail 1990 rünnakuni Toompeal. Selle tagajärjel omakorda tekkis Eesti Kodukaitse – esimene avalikult omariikluse eest seisnud riigikaitseorganisatsioon, mille esmaseks ülesandeks sai strateegiliselt tähtsate asutuste ja objektide relvitu kaitsmine.

Praegu tundub iseenesestmõistetav arvata, et kõik eestlased ootasid vabanemist nõukogude võimu ikkest. Ent lähiajalugu uurides sain aru, et olen sunnitud oma seniseid lihtsameelseid arvamusi muutma. Isegi veel 1991. aasta augustis leidus neid – ka eestlaste seas –, kes pidasid iseseisvuse väljakuulutamist riskantseks või olid selle vastu mingil muul põhjusel. See äratundmishetk saabus minu jaoks siis, kui intervjueerisin inimesi raamatu “Veretu võitlus” tarbeks. Vesteldes inimestega, kes 1991. aastal olid ametis maavanemana, sain teada rabava tõe: isegi mitte kõik rahva seas lugupeetud kohalikud liidrid ei olnud tulihingelised iseseisvumise pooldajad.

Iga aasta 20. augustil tähistame järjekordset taasiseseisvumispäeva. Mingist ajast hakkasime seda tegema uudse üritusega „Ühtelaulmine“. Mõneti kummaline pealkiri, sest kõigile eranditele vaatamata pole eestlased olnud ühtehoidvamad, kui nad seda olid iseseisvuse taastamisel, vist ei varem ega kunagi hiljem. Ja ka laulmine on juba aastasadu meie rahvast ühendanud. Siiski olen arvamusel, et ainult laulmisega me vabadust poleks saavutanud. Tollastest meeliülendavatest ja rahvast liitnud ühisüritustest ei hoolinud Nõukogude Liidu võimurid absoluutselt. Tänu öölaulupidudele jt sarnastele sündmustele tõusis aga väga oluliselt eesti rahva ühtekuuluvus, enesekindlus ja usk iseseisvuse võimalikkusse, mis sai vabaduse poole püüdlemisel ülitähtsaks.

Eesti omariikluse saavutamise lootuses asus umbes 10 000 vabatahtlikku 1990. aasta sügisel kaitsma Eesti piirijoont. Me olime esimesed tollases NSV Liidus, kes julgesid eristada oma ja võõrast riiki.

 Inimeste tugev toetus oma piirivalvele aitas väga palju kaasa mitte ainult Eesti piirivalve loomisel üldiselt, vaid ka toimivate sidesüsteemide ja kommunikatsiooni tõhusal rakendamisel Eesti kaitseks. Kõigist asutustest, organisatsioonidest, kolhoosidest ja sovhoosidest sai alati vajalikku abi, kui see teati minevat piirivalvele. Ja seejuures toimus kogu selline abistamine ilma igasuguse bürokraatiata. Vaja polnud kirjutada mingeid avaldusi-palvekirju ega täita dokumente. Enamasti ei küsitud isegi tasu tehtud tööde ja kasutatud tehnika eest.

Eesti Vabariigi valitsuse salajane sidekeskus loodi kogu Eesti kaitseks ja valitsusele alternatiivsete sidevõimaluste tagamiseks. Oma eksisteerimise ajal täitis sidekeskus kõik talle antud ülesanded. See oli oluline etapp meie senises militaarajaloos ja taastatava riigikaitse organiseerimisel. Tulemusena näitas see juba tollal eestlaste võimekust lahendada keerulisi strateegilisi juhtimis- ja kommunikatsiooniülesandeid.

Kui praegu räägitakse palju küberkaitsest, siis tegelikult moodustab see ainult väikse osa infosõjaga hõlmatavatest valdkondadest. Seetõttu ei piisa riiklike struktuuride kaitsmiseks ja turvalisuse tagamiseks ainult küberkaitsest, vaid on vaja tunda, arendada ja kasutada infosõja kõiki komponente.  

Nõukogude armee rünnaku alla sattunud Tallinna teletorni tõhus kaitsmine sai võimalikuks tänu elektrooniliste vahendite kasutamisele vastase tegevuse takistamiseks ja häirimiseks. See oli Eesti riigi innovaatiline vastutegevus agressorile ning – mis peatähtis – see toimus veretult.

 Eesti riigi iseseisvuse taastamisel oli väga suur tähtsus ka Balti vabariikide omavahelisel sidealasel koostööl. Eriti aktiivselt vahetasid teavet Eesti ja Leedu valitsus, kel olid kokkulepitud prioriteetsed tegevusvaldkonnad ning paroolid ja leppetekstid sündmustest teavitamiseks jne. Niisuguseid kokkulepitud märksõnu kasutasid omavahelise raadioside pidamisel ka Balti riikide peaministrid. Augustikriisi ajal olid samuti meie liitlasteks Vene NFSV juhid – see andis lootust mõlema riigi demokraatlikele jõududele.

 Lähiajaloo uurijad on alles viimastel aastatel hakanud mõistma Eesti tollase elektroonilise kaitsmise olemust, kuigi tegu on riigi taassünniloos olulist ja omapärast rolli etendanud faktiga. Selle kaasuse vastu on huvi tundnud Soome, USA jt. riikide sõjaajaloolased, kes on raamatu „Veretu võitlus“ autorilt küsinud täiendavaid materjale, audiosalvestusi jm. Seda ei ole aga teinud mitte ükski Eesti teadlane!

Ent leidub kahtlevalt küsijaid: milles seisnes elektroonilise lahingu olemus ja vajalikkus? Kahtlejatele vastaksin kolonel Edgar Ääro sõnadega: „Kuigi me ei ole näinud elektrit, teame ometi selle olemasolust.“

[Esiletõste:] Eesti riigi iseseisvuse taastamisel oli väga suur tähtsus ka Balti vabariikide omavahelisel sidealasel koostööl.

AADU JÕGIAAS,

Kaitseliidu Toompea malevkond

[fotoallkiri]    15. mail 1990 võidutseb rahvas Toompea lossi ees sinimustvalgete lippude lehvides. Foto: Lembit Michelson

Jaga |