Nädala juubilar IGOR SEVERJANIN 120

Kn,      09. mai 2007


Igor Severjanin (kodanikunimi – Lotarev), Eestis elanud vene luuletaja ja luuletõlkija, sündis 16. (4.) mail 1887 Peterburis.

"Oleks vale nimetada teda suureks luuletajaks, tema looming ei mõtesta maailma nii sügavalt ja avaralt kui näiteks Aleksandr Bloki, Ossip Mandelštami või Boriss Pasternaki teosed. Ometi on Severjanin praegusele laiale vene lugejaskonnale paljus lähemal kui luulekultuuri tipud. Erakordse lüürikuandega Severjanin luulendas argifilosoofiat, lihtsaid ideaale, püüdu looduse, kunsti ja igas mõttes ilusa elu poole. Et suurem osa tema kirjanikuelust oli seotud Eestiga, köidab ta siinsegi kirjandushuvilise tähelepanu" – nii kirjutas kirjandusteadlane Rein Kruus kirjaniku 100. sünniaastapäeval.

Eesti-sümpaatiat märkab Severjanini loomingus juba 1916. aastal tema luulenduses "Koidust ja Hämarikust" ("Koit i Emerik. Estljandskaja legenda o belõh notshah").
Luulespetsialistid leiavad, et see on musikaalne ja laulev, selles on palju kordusi, assonantse, alliteratsioone, sõnamängu. "Kogu see poeetiline mäng aga jääb Faehlmanni muistendist siiski kaugele ega avalda kuigi sügavat muljet," kinnitas Tartu Ülikooli professor Sergei Issakov oma 1983. aastal ilmunud raamatus "Arhiivide peidikust".

Severjanin elas alates 1913. aastast suviti, 1918. aastast alates aga alaliselt Eestis, põhiliselt Toilas.

Ta tegi korduvalt kirjanduslikke esinemisturneesid nii Eestis kui ka Poolas, Saksamaal, Prantsusmaal, Bulgaarias ja Jugoslaavias.
XX sajandi alguse vene avangardistlik "poeetide kuningas" emigreeris 1918. aastal Eestisse. Oma eestlannast naise Felissa Kruudi abiga tõlkis ta eesti luulet vene keelde ja propageeris seda oma esinemisturneedel välisriikides. 1920. aastate algul kujunes Severjanini eluase Toila kalurikülas eesti luuletajate (Hendrik Visnapuu, August Alle, Jaan Kärner, Valmar Adams) sagedaseks peatuspaigaks. Severjanini luulel, mis oli täis värskeid, tabavaid kujundeid ning haruldast laulvust, oli Venemaal eriti suur menu aastail 1913–1916, mil ta tegi pikki etlemisringreise, saavutades lühiajalise, kuid ülisuure populaarsuse.

Kohe pärast Eestisse asumist oli Severjanin tihedates sidemetes "Siuru" poeetide, eriti aga Henrik Visnapuuga. Tema vahendusel ilmusid vene keeles Henrik Visnapuu kogud "Amores" (Moskva, 1922) ja "Polevaja fialka" (Narva, 1939), samuti Marie Underi "Predtsvetenije" (Tallinn, 1937). 1928. aastal avaldas Severjanin tõlkeantoloogia "Poetõ Estonii", mis sisaldas 33 eesti luuletaja värsse. Igor Severjanini enda luulet ilmus eesti ajakirjanduses peamiselt Visnapuu tõlkes.

Eesti luule tutvustamisel vene lugejatele tegi Severjanin ära rohkem kui ükski teine enne teda. Tõlketegevuse tunnustusena määrati Severjaninile korduvalt Eesti Kultuurkapitali toetus.
Eesti-perioodi lüürikas kujutas Severjanin uue kodukoha looduse ilu. Ta jätkas siin venekeelsete luuleraamatute avaldamist (nt "Creme des violettes", "Pärlijõgi", 1919), osales almanahhis "Via sacra" (1923).

Kõige selle juures polnud luuletaja elujärg kiita. Iga aastaga muutus tal üha raskemaks oma loomingut avaldada, poeediuhkus aga ei lubanud muusse ametisse asuda. Välisreisid lõppesid, asendudes elukohavahetustega Eestis – 1935. aastal lahkus Severjanin Toilast ning elas kord pikemat, kord lühemat aega Tallinnas, Pühajõel, Saarkülas, Narva-Jõesuus, Paides.

Elumurede kütkes Severjanin peaaegu loobus luuletamisest ning kuulutas 1940. aasta veebruaris ajalehes „Vesti Dnja": "Ma hindan Luulet ja oma nime liiga kõrgelt, et lasta uutel luuletustel kirjutuslaua sahtlisse vedelema jääda."

Peale 1940. aasta riigipööret lootis Severjanin saada pidevat kirjanduslikku tööd ja avaldada seisvaid käsikirju Nõukogude trükisõnas. Lootusteks see jäigi. Paar tema luuletust ilmus ajakirjades "Ogonjok" ja "Krasnaja Nov". Ja see oligi kõik.

Vene poeet Igor Severjanin suri Tallinnas 20. detsembril 1941 ja maeti Tallinna Siselinna kalmistule. Tänu tema hauale jäi nõukogude ajal läbi kalmistu kavandatud otsetee rajamata ja kalmistu püsima. Selle surnuaia hävitamine oleks olnud omamoodi hoop Eesti ajaloole, sest Siselinna kalmistul on leidnud oma viimase puhkepaiga paljud eesti suurmehed. Siin on näiteks Laidoneri perekonna matmisplats, kus kindrali naise ja poja hauatähisele on jäädvustatud Kirovi vangla kalmistule maetud Johan Laidoneri nimi; Jaan Poska perekonna rahula, Venemaa patriarhi Aleksius II vanemate haud…


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)