Vene duumas Eesti asja ajamas

RALF R. PARVE,      26. aprill 2006


Aastail 1906–1917 tegutses Venemaal seadusandlik esinduskogu Riigiduuma. Selle moodustas keiser Nikolai II oma manifestiga "Riigikorra täiustamisest", mis avaldati 30. oktoobril 1905. Esinduskogu sai teoks 1906. aasta põhiseaduse alusel ja revolutsioonilise rahvaliikumise survel. Seda sündmust kajastab rahvaluulekild: "Tsaar kohkus ja ilmus manifest – surnuile vabadus, elusaile arest."
Riigiduuma valiti viieks aastaks. Istungid toimusid Peterburis Tauria palees. I ja II Riigiduuma valiti 24. detsembri 1905. a. valimisseaduse alusel. Kuna mõlemad duumad esinesid liiga radikaalsete nõudmistega, saadeti nad enne tähtaega laiali. Tsaaririik ise jäi püsima IV Riigiduumani.
Riigiduumas osales ühtekokku 13 eestlast.

Esimesse Riigiduumasse oli Eestist valitud Jaan Tõnisson, kelle sõit Riigiduuma istungile olevat kujunenud võimsaks võidukäiguks. Tema saatmine Peterburi sai lausa suurejooneline. Teeäär Tartus EÜS-i majast kuni raudteejaamani, vaksal ja raudtee ümbrus kuni Tähtvere pargini oli murrul täis rahvast, kes soovis Tõnissoni tervitada. Jaamades, kust rong läbi sõitis, olid inimhulgad teda ootamas. Rongi saabumist tervitati pasuna- ja laulukooridega. Üleüldine vaimustus oli suisa piiritu.
Nüüd võime öelda, et tegemist oli lapseliku lihtsameelsusega.

Riigiduuma: Milleks Eestile autonoomia?

Teatavasti lootsid eestlased Riigiduuma abil saada rahvusliku enesemääramise õigust poliitilise autonoomia näol. Seda taotlesidki Eesti Rahvameelne Eduerakond, mida juhtis Jaan Tõnisson, ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus.
Esimese eelnõu Eesti autonoomia kohta koostasid maapagulased Konstantin Päts, Jaan Teemant ja Otto Strandman Shveitsis 1906.a. algul. Ent Eesti autonoomia eelnõu esitamisega Riigiduumale ei tahetud rutata, sest Poola autonoomia saatus oli veel selgumata.
Duumas hakkas Tõnisson koostööd tegema pahempoolsete kadettidega. Ta sõlmis korralikud suhted Vene riigimeestega, kes suhtusid temasse lugupidamisega, ent see oli ka kõik. Rahvusküsimustes osutusid kadetid "suure jagamatu Venemaa" pooldajaiks. Nende juht, ajalooprofessor Pavel Miljukov ütles Jaan Tõnissonile otse ja halvustavalt: "Autonoomiat? Teie, umbes miljoniline rahvas? Milleks on teil vaja autonoomiat? Teie rahvaarv ja geograafiline asend nõuavad, et te vene rahvasse ära sulaksite, sest meil on vaja tugevat Venemaad, eriti peavad piiriääred meile kindlustatud olema."
Eesti rahvas lootis Riigiduumast palju, ent need lootused ei täitunud. Duumas peeti vaid kauneid ilukõnesid, kuid tegelikku tööd ja seadusteandmist ei tulnud. Peale selle ei saanud ei duuma ega valitsus tookord omavahel läbi. Valitsuse ainsaks nimetamisväärseks seaduseelnõuks Eesti jaoks oli ettepanek Tartu ülikooli pesuköögi ehitamiseks.

Riigiduuma tegevus ja 1905. aasta revolutsioon lõppesid Eesti autonoomiataotlustele täiesti viljatult. Ent need tegid lõpu Eesti rahvahulkade ärkamisaegsele patriarhaalsele tsaaritruudusele.
Täisedu tuli 85 aastat hiljem, 1991. aastal, mil iseseisvumisteed hakkasid eestlaste esindajad sillutama NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil.

IGOR GRÄZIN: "Kasutasime töötavat süsteemi."

Igor Gräzin oli üks nendest "meie meestest Moskvas", kes aktiivselt osalesid heitlikes ja otsustavates poliitilistes aktsioonides, kus tehti ajalugu. .

Milliseid paralleele näete Eesti saadikute tegutsemises Venemaa Riigiduumas ja N.Liidu Rahvasaadikute Kongressis?

Elati oma ajas, arvestati valitsevate oludega ja tegutseti nendes. Nii tegid ka kõik meie ajaloo ja poliitika suurkujud – Jaan Poska, Jaan Tõnisson, Konstantin Päts –, kes tegelikkuses olid tollase Venemaa provintsi vasakpoolsed poliitikud.
Riigiduuma kujunes esialgu üheks rahvusliku värvinguga omavalitsustasandiks, pühendus ühtse Venemaa teenimisele. Selle riigi teenimisele pühendusid samuti nii Johan Laidoner kui ka Carl Gustav Emil Mannerheim, kes andsid vande kaitsta Venemaad, relv käes.
Kui kedagi selle olukorra tunnetamine huvitab, siis tasuks lugeda Jaan Krossi teost "Tabamatus", mis on pühendatud Jüri Vilmsile. Seal on üheks sotsiaalseks tegelaseks Tallinna intelligentide kolleegium, kes käis koos Estonia teatrimajas, kus üheskoos arutati poliitilist situatsiooni. Suurvaimuks on selles seltskonnas Jaan Poska – tolleaegne „poliitika-issi", kes oli oma kogemuste ja teadmistega teistest peajagu üle ning seisis Venemaa valitsuse teenistuses.
See on muidugi valearvamus, et kõik need vabariigi hälli juures olnud mehed elasid aatest rajada ükskord Eesti Vabariik. Ei olnud sellist aadet! Pealegi, fanaatiline aade pole mingi kangelastegu! Tolleaegsed reaalpoliitikud olid lihtsalt realistid ja nägid ära kõige kasulikuma tee. Nad said aru, et Venemaa riigilaev läheb põhja: selle mootor ei tööta, masinist on lakku täis, tüürimehel pole kaarti. Neil meestel jätkus mõistust: päästepaadid vette, poisid, lähme!

Ja NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressis olnud Eesti mehed leidsid sedasama?

See oli täiesti samalaadne situatsioon! Ka nüüd suudeti suure impeeriumi kaosest välja rabelda. Kasutades Rahvasaadikute Kongressi näol ära instrumenti, mille loomiseks polnud tarvis energiat kulutada. Täpselt samamoodi kasutas ju Riigiduumat ka Jaan Tõnisson, kes käsitas seda kui instrumenti Eestile autonoomia kättevõitmiseks.
Tõepoolest, see tee oli meilegi parimaks võimaluseks. Teine tee oli, et – noh, kirjutatakse mingid apellid valmis, suure riskiga sokutatakse need kuhugi Ameerika Hääle raadiojaama. Seejärel pannakse kohapeal kümme meest kinni, kuid edastada on jõutud vaid üksainuke sõnum, ja tegelikku tulemust nagu polekski.
Ent poliitiline esinduskogu on hoopis midagi muud – see võimaldab tunduvalt suuremaid tulemusi.
N.Liit oli loonud suure esinduskogu, mis, tagantjärele öeldes, kukkus kokku. Võimuritel oli üleüldse ähmane ettekujutus, mida seal teha. Poliitbüroo töötas riigi säilitamise nimel 18 tundi ööpäevas, et N.Liitu püsti hoida, kuid riigiehitamiseks aega polnud.
Nii et – oli valida: kas kasutada ära masin, mis töötab, ja olukorrast lähtudes saavutada tulemus. Oluline polnudki mitte sidepidamiskanalite loomine, konspiratiivkorterite otsimine, apellide kirjutamine ja vaenulike raadiokanalite kasutamine. Legaalne, impeeriumi enda poolt loodud masin andis meile võimaluse soovitud suunas töötamiseks.
Ma ei tee endast mingit vabadusvõitlejat. Minul oli Rahvasaadikute Kongressi valimistel valijatele antud kaks lubadust: IME ja MRP. Need suure riigi parlamendis käima pandud kaks suurt asja panid impeeriumi lagunema.
Ja siis saabuski see hetk, kui saime öelda: poisid, päästepaadid vette, ning lähme!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)