Depressiivne majandus

Kui nii, siis kuidas aru saada “teadmistepõhisest poliitikast”, millele sotsioloog Aare Kasemetsa järel (PM 30.05.2008) panustab ka ärimees Toomas Luman (Kn 16.07.2008)? Kas mõeldud on teadmistepõhist kisklemist?

Aus sportlik jõukatsumine võib küll teadmistepõhine olla, aga dopingusse puutuvate teadmiste alusel võib ta hoopis ebasportlikuks muutuda. Poliitika seevastu muutuks just ilma silmakirjaliku teeskluseta ebapoliitiliseks, nii et palju tõepärasemalt kõlaks väljend “kavalusepõhine poliitika”, nagu õigusega leiavad I. Palu ja S. Brunow (PM 17.07.2008). Viimane määratlus annab kõnealusele nähtusele märksa õigema nime.

Majanduse puhul on läbi aegade tegemist mingitmoodi orjusega, alates juba loomariigist pärit kõhuorjusest. Teatavasti ei paku ju majandus, erinevalt loodusest, üldjuhul mitte mingeid armuande, sest tasuta eineid, nagu öeldakse, pole olemas. Tsivilisatsioon lisandas kõhuorjusele omandi-, üliku-, feodaal-, plaani-, raha-, turu-, palgaorjuse jne.

Ent kuhu jääb siis vabadus? Konkurentsi toimel on sellest vabaorjus saanud. Konkurentsest ehk liberaalsest vabaorjusest lähtuvad paljud ahelprotsessid, kaasa arvatud tsüklilisus ehk nn sinusoidne areng. Turusubjektide vahelises konkurentsis tagantpiitsutatav käitumine ei jätagi muud võimalust. Meeletu edasitormamine vaheldub vältimatute komistamiste ja kukkumistega. Liberalismi vigade järgnevast kinnimaksmisest pole mingit pääsu. Seda valulist tsüklifaasi nimetatakse surutiseks ehk depressiooniks. Enne “patulunastuse” piinade üleelamist ei ole uus elavnemine kahjuks mõeldav.

Teine, ilmselt veel hullem kurbloolus seisneb looduse poolt inimkonnale antud eluressursside halastamatus väljakurnamises. Progressi mõiste hulgamõõdule (kasvule, tõusule jms) taandamine viib või ongi tasahilju juba viinud pöördepunktini, kustpeale elu jätkamise nimel jääb üle vaid taandhulgalist regressi taluma õppida. Kas episoodiline depressiivsus asendub siis püsidepressiivsusega? Kuidas võtta!

Edasijõudmise otsustavaks eelduseks muutub edaspidi just regressitaluvus. Need, kes taluda ei suuda, jäävad tulevikulootusteta. Talumise eelduseks omakorda on progressi mõiste ümbermõtestamine, s.t hulgalistelt kriteeriumidelt kvalitatiivsetele ümber lülitumine. Tekib omamoodi kvantitatiivse regressi dialektiline, tähendab, vastakas ühtsus kvalitatiivse progressiga. Vaevalt et muudele võimalustele enam loota tasub.

Eelkäsitletu moodustab n-ö globaalse tagapõhja, mille eiramine määraks meie endi võimuses olevad kohalikud jõupingutused kindlale äpardumisele. Ainult globaalses ulatuses toimuvate muutuste arvessevõtmine saab tagada kohapeal kavandatavate muutuste vähegi vastuvõetava tulemuslikkuse.

Mõelgem, võttes seda ühe näitena: kui kogu maailmas ei leidu kindlat pinda “energeetilisele julgeolekule”, siis mismoodi saaks võimalikuks leida taoline “julgeolek” siinse maanurga tingimustes? Reaallahendiks saab olla vaid energeetika ümberstruktureerimine koos samaaegse igakülgse energiasäästuga. Korrigeerimist vajavad isegi toitumisharjumused, seades sihiks piirata eeskätt loomsete saaduste tarbimist, kuna need on tootmiskulude mõttes liiga energia- ja veemahukad.

Lausliberaalne isevoolu hoovustes minnalaskmise ehk riikliku mittemidagitegemise poliitika ei ole pöördeliste muutuste tormides tõepoolest mitte parim moodus, mille abil saaks omapead hulpivaid majanduslaevu soovitavale kursile suunata. Liberalistlikul triivlaeval puudub ju üldse mingi piisavalt tegus tüürimehhanism. Tegemist on ühe äärmusvariandiga, mis vastandub teisele äärmusele – käsumehhanismile. Eelarvamuslik klammerdumine ükskõik kumma äärmuse külge ei ole, nagu kinnitavad ajalookogemused, kunagi püsiedu tagada suutnud.

Muutlikes tuultes seilates ei tohi silmist lasta orientiire, piltlikult öeldes, tuletorne. Kui jätkata laevandusliku metafooria vaimus, siis võiksime rääkida püüdest seilata optimaalse faarvaatri läheduses vähendamaks turuorjuse vaevu. Triivlaevade liberaalne isevool seda tagada ei saa. Järelikult vajame nii meie endi, s.o valijate valitud kapteni tarkust kui ka tüürimehe arukust, rääkimata igaühe vaimsest karastusest, mis on lausa hädavajalik depressiivse faasi valude väljakannatamiseks ja neist edukalt üle saamiseks.

KESKMÕTE:

Poliitika on loomadele omase kisklemise tsiviliseeritud vorm.

VLADIMIR KOSLOV, majandusdoktor, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor

Jaga |