Kohvikud kultuuriruumis?

PEETER RAHNEL,      06. veebruar 2002


Niguliste Bernt Notke "Surmatantsu" rakendamine suurejoonelise erivormilise kultuurifestivali keskmesse on tervitatav, kuid tahan, et selle kõrval oleks Tallinna linnal pakkuda jätkuvalt linnale kuuluvast majast ajaloolist kohviku-kondiitri kultuuri.
Kuidagi nukker on lugeda 31. jaanuari Postimehest , et Tallinna Linnavalitsus on saatnud volikogule heakskiidu saamiseks otsuse eelnõu, millega linn müüb 9,2 miljonilise alghinnaga Tallinna vanima kohviku hoone, kus tegutseb juba ligi paarkümmend viimast aastat Maiasmoka kohvik. Georg Stude pani 19. saj. keskel aluse Tallinna traditsioonilisele kohvikukultuurile, mida on nautinud inimesed läbi aastakümnete.
Juba väikese poisina ema kõrval Stude ärisse astudes sain minagi osa sellest magusa maailma hingusest, mis hetkega ümbritses kõledast tegelikkusest tulijat. Ja usun, et need turistid, kes Studet-Maiasmokka külastavad oma lastega, tulevad sinna ikka ja uuesti, et osa saada sellest õhustikust, mida teist naljalt ei leia.
Tallinna maine ei ole pelgalt imeline vanalinn ja kunstiväärtused. Tallinna linn peab oma vara õigesti hallates olema väga ettevaatlik, et strateegilistes otsustamistes ei panda puusse. Ei taha Stude maja müüki otseselt võrrelda Eesti Raudtee müügiga, kuid mõtteainet see tekitab. Linn saaks edukalt oma strateegilisi huve linnakodanike heaolu nimel realiseerida ja oma eelarvet täita hoonestusõiguse seadmisega. Selleks on vaja oluliselt kiirendada maa munitsipaliseerimist. Linnal tuleb ka oluliselt rohkem tegelda linnale kuuluvate mitteeluruumide üürilepingute ja nendes sisalduvaga, et nende arvel ei oleks hulk rantjeena elavaid tegelasi, vaid linn saaks kujundada linna vajadustest lähtuvat rendipoliitikat.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)