Nädala juubilar ENDEL PLOOM 80

Saatus tahtis nii, et maamehest sai hoopis jurist, kes kogu elu on huvitunud praktiliste juriidiliste küsimuste lahendamisest, kuid kes palju aastaid on õpetanud meie tulevasi juriste Tartu Ülikoolis, aga elu teisel perioodil ka Tallinnas.

Endel Ploom on tõsine Võrumaa mees. Sõpradega ta seetõttu ei räägi, vaid – kõneleb!Talle on omane, etkui ta juba kõneleb, siis kuulajatel igav ei hakka. Tema jutt, olgu siis tõsisele juriidiliselt keerulisele küsimusele vastuse otsimisel, või lustakad meenutused varasemast ajast, on alati väikse mõnusa huumoriga pikitud. Ta lihtsalt on selline mees, kes on veendunud, et elus ei tohi kõike surmtõsiselt võtta.

Kindlasti on ta positiivse eluhoiaku saanud kaasa kodust. Võrumaa talus kasvades pidi ta teadma, et seal ilusas kandis elamine rikkaks ei tee, kuid kui jätkub tahet ning optimismi, ära elada laseb ikka.

Ka on Võrumaal teatud, et mees saab elus paremini läbi, kui ta ei unusta laulmist. Kogu elu on juubilar olnud laulumees. Ta meenutab, et juba 1947. aastal koolipoisina võttis ta osa Tallinnas üldlaulupeost, seega laulu juurde jõudis tegelikult palju varem. Kooriskäimist ei jäta ta kunagi vahele praeguseni, sest laulmist loeb ta oma pikaealisuse üheks salarelvaks.

1935. aasta lapsed olid suure sõja lõpul just nii vanad, et sõjakoledused on neil meeles siiamaani. Sõja järel olid selle põlvkonna poiste elu pärast mures nii vanemad kui ka väikeste maakoolide õpetajad. Ristemäe kooli juhataja ootas oma õpilasi iga päev lausa koolitrepil, et siis poiste taskud ja kotid enne tundide algust läbi vaadata, sest metsad olid sõjamoona täis ja poisid olid nagu väiksed Tootsid, kes pidid ju seda varustust kooli tooma, et sõprade ees uhkustada.

Tarkade Võrumaa poiste tee viis hariduse nõudmisel kodukandist Võru gümnaasiumi, mis andis oma aja kohta head haridust. Gümnaasium sai läbi aastal 1954, kui kõige jubedama stalinismi aeg hakkas veidi lõdvenema. Kuid kas kohe väga suur poliitiline sula vana Liivimaa alale saabus, selle osas Endel Ploom täna enam nii kindel pole. Kui Võrumaa rahva jaoks oli Tallinn veel teise ilmasõjagi järel veidi kauge linn (see, et Võru korraks isegi Eesti NSV pealinna ülesannet täitis, polnud kohalikele inimestele ehk nii märgatav), siis hariduse saamisel oli Tartusse (ülikooli) minek Võrumaa noortele meestele-naistele loomulik tee.

Aastad 1954–1959 kulusid õpinguteks Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas. Lõpetamise järel suunati ta tööle Rapla rajooni prokuratuuri, kus aastaks 1962 oli noorest juristist saanud rajooniprokurör. 25-aastase juristi määramine Rapla ja Märjamaa rajoonide vaheliseks prokuröriks ei mahtunud tollaste seaduste piiridesse – vaid NSV Liidu peaprokuröri Rudenko eriloal saadi ta ametisse määrata. Tollased seadused nõudsid, et rajooniprokurör oleks vähemalt 26-aastane.

Olles Eesti Vabariigis sündinud ja saanud vähemalt osa juuraharidusest eestiaegsetelt juristidelt, tuli osata kohaneda uue aja ning uue korraga. Tartu ülikoolis oli ikka veel probleeme noorte õppejõudude leidmisega, ja kui pakuti võimalust minna endisesse Peterburi (siis Leningradi) ülikooli aspirantuuri, oli ta valmis pöördeks elus. Ta asus enda jaoks uuele rajale, milleks sai akadeemiline karjäär. Leningradi ülikool oli sel ajal Moskva ülikooli kõrval teine suur õigusteaduse keskus nõukogulikus impeeriumis. Ehk andis pööraku tegemiseks julgust vanaisa omaaegne kogemus ja ettevõtlikkus teostada end isegi Moskva linnas elades?

Leningradi ülikool luges end üldiselt Peterburi ülikooli järglaseks. Moskvale oldi kõva konkurent ja vastane (eks see olnud ikka selline Oxfordi–Cambridge’i sarnane konkurents, kus võisteldi kõiges). Leningradi ülikooli tsiviilõiguse kateeder oli aga sel momendil konkurentsitult parim kogu NSV Liidus.

See olukord sundis Leningradi õigusteaduskonna professuuri tagant, et leida aspirantuuri andekaid õppijaid teistestki ülikoolidest, et Leningradi koolkonna mõju kogu Liidu õigusteaduses suurendada. Seetõttu oli sellisesse ülikooli teadustööd tegema saamine Võrumaa kauge valla mehele mõneti lotovõit. Kuulus tsiviilõiguse professor Olimpiad Salomovitš Joffe võttis enda juhendada igal aastal vaid ühe aspirandi. Endel Ploom meenutab tänagi, et aasta peale teda võttis kuulus Joffe oma aspirandiks Anatoli Aleksandrovitš Sobtšaki (1937–2000).

Ajaloolane Raimo Pullat on kirjutanud suure raamatu, mis annab ajaloolise ülevaate Peterburi tähtsusest meie kultuurile kuni Esimese Maailmasõjani. Tegelikult oleks vaja veel üht raamatut, mis näitaks eestlaste tegemisi Peetrilinnas Teise Maailmasõja järel. Kolm aastat Leningradis võimaldas tutvuda selle linna kultuuriaaretega. Erialaselt tähendas see aga õppimist oma ala heade spetsialistide juures ning pidevat suhtlemist teistelt suure impeeriumi aladelt pärit saatusekaaslastega, kes olid end juba tõestanud, et siia õppima saada. Paljusid neist ootas ees silmapaistev tulevik. Kõige ajaloolisemaks õpingukaaslasteks saigi tuntud tsivilist ja poliitik Sobtšak.

1965. a. kaitses Ploom väitekirja. Algas aastakümneid kestnud õppejõutegevus Tartu ülikoolis (kuni aastani 2001; alates 2007 emeriitdotsent). Õppejõuaastate vahele mahtusid ka aastad õigusteaduskonna tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri juhatajana tormilisel uutmise ajal (1985–1990) ja almamater’i õigusteaduskonna juhtkonda kuulumine vist pikima staažiga prodekaanina (1974–1985).

Ploomi teadmised ning teoreetiline ettevalmistus lubas tal olla tollase ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi juures eksperdiks seadusloome alal. Uutmisaega langeb ka töö Eesti NSV Teaduste Akadeemia IME-komisjonis, mis oli ehk üks huvitavamaid juriidilisi teemakomisjone üldse.

Endel Ploom pole saatusele allaandja tüüp. Kui Eesti ühiskonnas hakkas praktikas oma kõverpeeglinägu näitama restitutsiooniprotsess, mille sisu uutmisaja idealistlikku vendlustunnet tajunud inimesed ei osanud ette näha, siis jätkus tal ettevõtlikkust vahetada enda jaoks nii kodune Lõuna-Eesti palju aktiivsema, aga kargema Põhja-Eesti vastu. Ta leidis oma teadmistele ja pedagoogioskustele rakendust Tallinna kõrgkoolides juristide õpetajana, 2001–2003 Akadeemia Nord õigusteaduskonnas ja seejärel Tallinna Tehnikaülikoolis.

Tallinna-perioodi langeb ka tema kaasalöömine juriidilistes diskussioonides, mis seotud restitutsiooni ja sundüürnike temaatikaga. Aastakümnete jooksul on meie juristide hulgas palju neid, kes meenutavad Endel Ploomi enda suunaja ning juhendajana.

On olemas veel üks eriline rõõm – kui Ploomide pere meespere kokku saab, siis istuvad koos isaga laua taga pojad Peeter ja Jüri, kes end tõestanud tõsiste advokaatidena. 

PEETER JÄRVELAID

Endel Ploomi olulisemad publikatsioonid:

* Eesti NSV tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne (kaasautor). Tallinn, 1969

* Nõukogude tsiviilõigus. Üldosa (kaasautor). Tallinn, 1971

* Loenguid majandusõigusest. Tartu, 1976

* Kodanike õigused ostu-müügi lepingutes. Tallinn, 1979

* Kodanike õigused elutarbelise teeninduse lepingutes. Tallinn, 1981

* Majandusvaidluste lahendamine riiklikus arbitraažis. Tartu, 1987

Lisa autorilt!

NSV Liidus oli palju tuntud professoreid, kuid mitte kõik neist polnud tunnustatud ja tuntud ka välismaal. Eesti õigusteadlasi juhendanud juuraprofessorid olid rahvusvaheliselt kindlasti kõige tuntumad: Moskvas Rein Müllersoni juhendaja prof. Grigori I. Tunkin (1906–1993) ja Leningradis (Peterburis) Ploomi juhendanud Olimpiad S. Joffe (1920–2005).

O. S. Joffe oli kindlasti väga erilise saatusega jurist. Tema elu jaguneb kaheks perioodiks, eluks NSV Liidus (1920–1981) ja eluks välismaal (USA-s). Joffe oli Leningradi ülikooli kasvandik ja aastatel 1947–1979 selle ülikooli õppejõud. 1954. a. sai temast NSV Liidu noorim juuradoktor (34-aastasena!) ja tema silmapaistev anne leidis kiirelt suurt tunnustust. Tema teaduspärandisse kuulub enam kui 200 teadustööd, sh enam kui 50 monograafiat ja õpikut. Kusjuures Joffe töid avaldati ka siis, kui ta töötas USA-s, esialgu Harvardi ülikoolis (1981–1989) ja korralise professorina Hartfordi ülikoolis (Connecticut) (1982–1998).

Juudina sattus O. S. Joffe võimude silmis alates 1979. aastast võimsa surve alla, millega püüti tema nime kustutada õigusteaduse ajaloost (keelati näiteks väitekirjades viidata tema töödele; õigusajakirjades ei tohtinud Joffe nime üldse mainida).

Kui esialgu Joffe ehk ei kavatsenudki NSV Liidust lahkuda (tema lapsed lahkusid ennem), aga ta elu tehti siin võimatuks, ja seepärast ta lahkuski ise USA-sse. USA-perioodil reisis ta päris palju ka välismaal, aga NSV Liitu ja Venemaale olevat ta keeldunud naasma isegi konverentsidest osavõtmiseks.

Küll avaldati O. S. Joffe töid venekeelsetena Kasahstanis, kus selle eest hoolitses prof. A. G. Didenko. Paljud Joffe ingliskeelsed tööd ootavad veel vene keelde tõlkimist. Kuid Joffe töid on avaldatud tänase Venemaa kahes tuntud sarjas: „Классика российской цивилистики“ (Moskva) ja „Антология юридической науки“ (Peterburi).

Jaga |