Reform rebib Eesti Gaasi tükkideks

Eesti parempoolsed poliitikud loodavad, et gaasivõrgu võõrandamine Gazpromi tütarfirmalt muudab siinse gaasi odavamaks ja vähendab poliitilisi riske.

Reformierakonna eelnõu kohaselt ei tohi gaasivõrku omada firma, mis ise toodab või müüb gaasi. Eelnõu autorite väitel niiviisi välistataks  Eesti gaasipõhivõrgu libisemine mõne teise Gazpromi tütarfirma kontrolli alla. See tähendaks, et Eesti Gaasi omanikud Gazprom (37%), E-ON Ruhrgas (34%), Fortum (17% ) ja Itera Latvija (10%) ning füüsilised isikud (2%) peavad kohustuslikus korras - pole veel teada, mil moel - loobuma oma omandist.

Alustati valest otsast


Portaali E24 andmeil peaks Eesti Gaas selle eelnõu järgi oma põhivõrgu müüma 1. jaanuariks 2013 ja tõenäoliselt riigiettevõttele Elering. Kui gaasifirma seda selleks ajaks ei tee, on riigil õigus teda trahvida poole miljoni krooniga ja algatada gaasipõhivõrgu sundvõõrandamine kahe aasta jooksul.


„Paljude ekspertide hinnangul jääb LNG (tõlkes: veeldatud maagaas, mida saab osta Lähis-Idast ja transportida meritsi tankeriga mõnda meie piirkonna sadamas tulevikus ehitatavasse terminali) hind nii nõudluse kui ka pakkumise tegurite tõttu pikaks ajaks suhteliselt madalaks, võrreldes nafta hinnaga ja torugaasi hinnaga, mis on naftasaaduste hindadega seotud," kommenteeris riigiettevõtte Elering juhatuse esimees Taavi Veskimägi.

Gaasivõrkude eraldamine „juriidilise piitsa" abil ei taga Eesti tarbijatele odavamat gaasi, sest gaasivõrgu eraldamine gaasimüüjast iseenesest gaasiturgu ei tekita. Juriidiliselt kuulub gaasipõhivõrk juba praegu eraldi firmale AS EG Võrguteenus, mille omanik on Eesti Gaas. Euroopa Liidu direktiivis Baltimaadele maagaasi siseturu kohta ei sätestata Eestile, Lätile ja Soomele gaasivõrguomandi lahutamist, sest see ei suurendaks varustuskindlust, ei stimuleeriks gaasituru teket ega suurendaks gaasivõrgu avatust ja kättesaadavust. Kuna nimetatud riikides on üks gaasitarnija ja gaasivõrgu kaudu ei toimu transiiti. Tekitatav väike gaasiettevõte poleks investeerimiskõlbulik ja saavutaks direktiivile vastupidise tulemuse - investeeringud gaasivõrku väheneksid. Kuna gaasiturul puudub konkurents, siis pole vajalik võrguettevõtet müügiettevõttest eraldada. Samas on selge, et vaba konkurents Eesti gaasiturul ei teki iseenesest. Turumajanduslikust loogikast lähtudes peab tarbijal, eelkõige energia (soojuse ja elektri) tootjal olema valikuvõimalus, millist kütust osta. Kõigepealt tuleb "tekitada" toimiv gaasiturg, mille eelduseks on vedelgaasiterminali rajamine. Alles seejärel paneb turg (börs) gaasihinna paika.

Seega on alustatud valimiseelse poliitilise tegevusega, mitte aga riikliku kütusestrateegia kujundamisega.

Maagaasituru tekkeks ja varustuskindluse suurendamiseks on vaja Soome ja Eesti gaasivõrkude ühendamist koos LNG-terminali rajamisega. Sellise regionaalse infrastruktuuri arendusprojekti elluviimine eeldab riigi strateegilise otsuse olemasolu ning initsiatiivi koostööks Balti riikide ja Soomega. Seda kohalikku riigimehelikkust ja samasugust suhtumist ka laiemalt, regionaalses mastaabis, senini ei ole. Ikka teeme „rehepappi" terminali arendajate vahel nii kodus kui ka naaberriikides. Kavandatakse ja koostatakse kabinetivaikuses seaduseelnõusid, kuid teadaolevalt pole Eesti Gaasi omanikke eelseisvast informeeritud.

Kõigepealt tuleks teha otsus Soomet ja Baltimaid varustava ühise vedelgaasiterminali rajamiseks, ja alles siis, kui maagaasivõrgu omanik tõrgub Soomega ühendust ehitamast, tuleks alustada gaasipõhivõrgu sundvõõrandamist. Reformierakonna kavandatud eelnõu kohaselt võime ühel hetkel olla olukorras, kus riik maksis põhivõrgu eest suurt raha, kuid konkureerivat gaasiturgu ikkagi ei ole. Energiamajanduse arengukava kohustab ju maagaasi osatähtsust kaugküttes peaaegu 40% võrra vähendama. Asjatundjate arvates on ainuvõimalik ühtne gaasiturg, kuhu kuuluvad Baltimaad ja Soome ning millel on Leedust ühendus Poolaga. Eesti ja Soome vahele gaasitrassi Baltic Connector rajamiseks peavad olema riikidevahelised kokkulepped. Sellise skeemi järgi peavad investeeringud olema isetasuvad ja gaasiturule mahub, tulenevalt turu väikesest mahust, vaid üks terminal - Balti riikidele ja Soomele.

Alles pärast piirkondliku vedelgaasiterminali rajamist terendub kaugemas tulevikus võimalus teha alternatiivseid, madalamate hindadega gaasitarneid, mis võimaldaksid Eesti tarbijaile madalamaid gaasihindu.

Põhivõrgu sundvõõrandamine käib üle jõu

Julgeoleku aspektist lähtuvalt võiksid valitsuserakonnad alternatiivina kaaluda vedelgaasiterminali ehitamist vaid Eesti jaoks. Kui Eestile euro taganud riigieelarveaukude lappimiseks vajalikest iga-aastastest hiigeldividendidest loobuda, saaks kohustada Eesti Energiat jooksva kasumi arvel ehitama Paldiski või Muuga sadamasse kohaliku tähtsusega vedelgaasiterminali. Võib loota, et seejärel tekib kohalikul gaasiturul mingisugunegi konkurents ja võimaldub gaasihinda langetada riikliku sekkumise (turumoonutuse) kaudu. LNG-terminali sellisel kujul rajamise eesmärgid on riigi seisukohalt 75%  varustuskindluse tõstmine ja  ainult 25% turukonkurentsis gaasi müük.

Terava diskussiooni on tekitanud vaidlus sundvõõrandatava gaasitorustiku võimaliku kompensatsiooni suuruse üle. Eesti Gaas eeldab gaasipõhivõrgu turuhinnaks 5 miljardit Eesti krooni, kuid valitsust esindav Majandusministeerium pakuks 10 korda vähem. Kes on see "sõltumatu ekspert", kes ilma kohtulahendita suudab välja arvutada mõlemale poolele õiglasena tunduva gaasipõhivõrgu turuväärtuse? Maagaasi-põhivõrgu sundvõõrandamine isegi poole Eesti Gaasi küsitud hinnaga käiks Eesti Vabariigil üle jõu. Võrgu sundvõõrandamine tekitab maagaasile hinnalisa, raske on uskuda torugaasi hinna langust lähitulevikus. Kui kavandatuga minnakse edasi, siis tuleb gaasivõrgu osturaha välja käia maksumaksjatel, gaasitarbijal võrgutasu vaid tõuseb.

Millel põhineb lubadus langetada gaasi- ja kaugküttesooja hinda?

Eesti Gaas on börsiettevõte. Venelaste Gazprom pole ettevõtte ainuomanik, vaid vähemusosanik; teised mõjukad aktsionärid on sakslaste Ruhrgas ja soomlaste Fortum. Vene firmat ohjeldades rikutakse suhted teiste mõjukate aktsionäridega.Millel küll põhineb „katteta" lubadus langetada gaasi- ja kaugküttesooja hinda?

Huvide konflikt energeetikaturul

Sisutühi on ka Reformierakonna energeetikaalane valimisprogramm, mille kohaselt on praegusesse süsteemi, kus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on ühtlasi nii regulaator ja järelevalvaja kui ka (kaudselt läbi AS Eesti Energia ja eeldatava kava kohase gaasitorustiku-omandi) turuosaline, sisse programmeeritud huvide konflikt, mis takistab energiaturgudel vaba turukonkurentsi teket. Ka väide, et energiaturu üle järelevalvet teostav Konkurentsiamet ja energiaturul ühe osalisena tegutsemine tuleb pärast Riigikogu valimisi viia erinevate ministeeriumide valitsemisalasse nagu ka elektri siseturu direktiiv ette näeb, on tühipaljas hüüdlause.

Põhiprobleemiks ei ole regulaatori huvide konflikt Eesti Energia või Eesti Gaasiga, vaid asjaolu, et Konkurentsiamet saab nende ohjeldamisega hakkama ning vaevalt seal mingit erilist sõprust on, kui lugeda ajaleheartikleid.

Reformierakonna gaasivõrkude-eelnõu on järjekordne valimiseelne poliitiline trikk, mis võib gaasi odavnemise asemel pigem tuua ulatuslikku kahju.

TOOMAS SEPP, energeetikaspetsialist, Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise juhatuse esimees

[fotoallkiri]

ODAVNEV HIND: Gazprom on teinud Eesti Gaasile ettepaneku uueks hinnavalemiks, mille kohaselt saab gaasi hind olema kümmekond protsenti odavam. Valimisteks valmistuvale Reformierakonnale tuli tõenäoliselt see teade ebameeldiva üllatusena. Foto internetist

[esiletõsted]

Eesti Gaasi omanikud Gazprom (37%), E-ON Ruhrgas (34%), Fortum (17%) ja Itera Latvija (10%) ning füüsilised isikud (2%) peavad kohustuslikus korras - pole veel teada, mil moel - loobuma oma omandist.

Reformierakonna gaasivõrkude-eelnõu on järjekordne valimiseelne poliitiline  trikk, mis võib gaasi odavnemise asemel pigem tuua ulatuslikku kahju.

Jaga |