Edgar Savisaar: Iseseisvus on looming

29. august 2001




Mõeldes kümnele möödanikku läinud aastale, tulevad mulle meelde Goethe sõnad: "Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes iga päev nad kätte võitma peab."
Iseseisvus on igapäevane töö, mida igaüks peab tegema. Seda peab tegema talumees, seda peab tegema riigimees. Iseseisvusele ei ole tootjaid ega ole ka tarbijaid. Ei ole neid, kes tõid meile iseseisvuse ja ei ole neid, kes naudivad selle vilju. Iseseisvus on meie ühine looming.

Täna tundub nii mõnelegi meie hulgast, et oleme ahtraks jäänud. Et pole enam seda loomingut. Ju siis on jäänud liiga väheseks neid, kellel on võimalust, tahtmist või huvi olla kaasosalised selles loomingus. Ühe inimesega, viieteistkümne inimesega, isegi 54 inimesega võib seda muidugi juhtuda, et vaim ei tule peale. Aga seda ei juhtu iialgi miljoni või poolteise miljoni inimesega. Rahvas sellepärast ongi üksikust suurem, et ta on suurem oma loomisvõimelt. Kui tal lastakse olla loov. Kui teda selleks õhutatakse, kui temaga aus ollakse.
See, mis toimus kümme aastat tagasi, oli rahva looming. Ma küsin, kas see, mis toimub täna, on samuti rahva looming?

Mõnikord öeldakse, et me oleme oma iseseisvuse saavutanud liiga kergelt ning väheste pingutustega ja see maksab end nüüd kätte. Muidugi, õnne peab ka ikka olema. Ja õnne ei anna igakord tööga teha. Aga töö loob valmisoleku selleks hetkeks, kui juhus avaneb või õnn saabub. Väikerahvad sõltuvad rohkem õnnelikust hetkest kui suured. Aga see hetk tuleb ära tunda ja selleks hetkeks tuleb valmis olla. Kõik teavad Hamleti kuulsat monoloogi "Olla või mitte olla". Aga Hamletile kuulub veel üks - võibolla vähem tuntud, aga sama tähendusrikas lause ja see kõlab nii: "Valmisolek on kõik". Mulle meeldiks väga uskuda, et me täna oleme sama valmis, nagu olime kümme aastat tagasi.

Kümme aastat tagasi lõime meie need olud, kus Eesti rahvas elab. See on meie vastutus, mida me kanname kogu elu. Ükskõik, kas ja kui kaua veel me oleme poliitikas. Meie käest päritakse aru, sest meie alustasime ja tõmbasime inimesed kaasa. Meie ütlesime - tulge meiega! Meid usuti ja meiega tuldi. Seda mäletatakse ning meilt nõutakse vastust võib-olla isegi enam kui nendelt, kes parajasti võimul on.
See ei ole kerge koorem, mida me kanname. Ja me ei pääse sellest enam mitte kunagi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)