Eesti jäi “Peruu merelahingus” ilma nii laevadest kui rahast

Jaan Niin,      21. aprill 2004


1918. aasta 27. detsembril, kui kolmekümnendat päeva käis meie Vabadussõda, istus Toompeal koos Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev. Seisukord oli väga raske, sest Vene punavägi oli tunginud sügavalt meie alale. Kuid merel läksid asjad järjest paremaks, sest kohale jõudnud Suurbritannia merevägi vallutas juba pärast lõunat kaks Vene miiniristlejat Spartaki ja Avtroili. Need kingiti peatselt Eestile ning said uued nimed Vambola ja Lennuk. Hiljem selgus, et selliste laevade ülalpidamine käib meie riigile üle jõu. Kuid alles 15 aastat hiljem tuldi mõttele need maha müüa ja ühtlasi riigieelarvesse lisaraha saada.
Tartu päevaleht Vaba Sõna vahendas 28. veebruaril 1934. aastal ülevaate laevade müügi uurimisest ja arutamisest Riigikogus. Küsimus laevade müügist oli kerkinud üles juba 1933. aasta kevadel. Ostjana esines Pariisi firma Claguine oma kohapealse esindaja Gubini kaudu, kes esitas kirjaliku pakkumise – kummagi laeva eest 200 000 kulddollarit ja koos varustusega kokku 500 000 dollarit ehk Eesti vääringus 1,8 miljonit krooni. Tollane riigivanem Konstantin Päts aga ei pooldanud tehingut ja asi jäi soiku.
Kui 1933. aasta maikuus pakkus Hamburgi vanarauaäri Bing & Co laevade ja varustuse eest 410 000 kulddollarit, tegi uus riigivanem Jaan Tõnisson kaitseministrile ülesandeks sõlmida müügileping. Seejärel algasid salapärased mõjutamised ja rahvusvaheliste relvaagentide külaskäigud Tallinna. Nii jäetigi soodsam Glaguine`i firma pakkumine teadmata põhjustel kõrvale.
Laevad müüdi ärile Bing & Co, kuid mingit seaduspärast lepingut ei tehtud, vaid need anti pärast raha Londonis riigi (?) arvele kandmist ostjale lihtsalt üle. Endine kaitseminister Kerem seletas Riigikogule, et müügiküsimusi uurinud juristid olevat leidnud, et kõik on seaduspärane. Hilisem juurdlus selgitas, et juriste selle asja lähedale üldse ei lastud ja seetõttu pole nad ka müügi seaduspärasust uurinud.
Lisaks selgus, et Londonisse antud volituse järgi oli Bing & Co ühtlasi ka Eesti esindaja (!!). Laevade müügi asjus hoiduti kõrvale otseühendusest Peruu valitsuse esindaja kapten Fauraga, kelle Peruu oli saatnud selles küsimuses Tallinnasse. Kuid Faura sattus siin igal ühenduskatsel salapärastele karidele.
Juurdluse tulemusena saadi teada, et altkäemakse vahendas kindral Lebedev. Tema seletuse järgi andnud ta kellelegi Hirschmanile 6000-naelase (108 000 krooni) tsheki, pärast seda kui too oli ette näidanud pooliku ajalehe. Rohkem selliseid juhtumeid avalikkuse ette ei toodud. Lebedev olevat tehingult teeninud 5000 krooni.
Lähenes kurikuulsa "Peruu merelahingu" dramaatiline lõpp, millest võis oodata "lainete kokkulöömist" üle selle kaotajate peade. Kuid nende tegelaste saatusel ei olnud riigile praktilist tähendust, sest riigi ainelisi kahjusid ei saanud "merelahingu" lõpptulemus enam mõjutada. Kõik 1,8 miljonit (eestiaegset) krooni olid tervenisti läinud kõige liha teed rahvusvaheliste haikalade kõhtu, kes leidsid soodsa söödamaa Eestis kaitseseaduse varjul soetatud oludes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)