Tallinna linnapea Edgar Savisaare järelehüüe Eino Baskinile

Ta astus meie põlvkonna teadvusse näitlejana. Mullegi meenuvad Mitrofanuška Fonvizini „Äbarikust“ või kapten Belski Lutsu „Tagahoovist“. Kes meist ei mäletaks Al Lewist Neil Simoni „Päikesepoistest“ ja hurmavat Gustav Heinki Hermann Bahri komöödiast „Mees, naine ja kontsert“. Muidugi on need vaid mõned meenutused tema suurepärastest näitlejatöödest.

Baskin oli meie rahvusliku huumori- ja satiirižanri looja ning edasiviija teatris ja estraadil, televisioonis ja raadios. „Meelejahutaja“ trupi loomine, arvukad raadiosaated ja rahvast pisarateni naerutanud ja südamepõhjani liigutanud teleprogrammid moodustavad väärika osa Eesti sõnakunsti ajaloost. Kogu see töö algas, kulges ja püsis elus tollase režiimi kiuste tänu Eino Baskini professionaalsusele ning jätkus Eesti Vabariigi taastamise järel.

Harva leidub teatritegijaid, kes on loonud kaks teatrit. Eino Baskin oli üks niisugustest unikaalsetest teatrimeestest. 1980. aastal sündis tema eestvedamisel uus teater – „Vanalinnastuudio“. Ta sai teatriloomisega hakkama ajal, kui selleks puudusid igasugused eeldused. Tema juhtimisel töötas teater mitu aastakümmet, kuni see 2004. aastal likvideeriti, trupp sunniti teatrimajast lahkuma ja koondati. Vabaksjäänud näitlejatest ja tehnilistest töötajatest moodustus Eino loodud uue, „Vana Baskini teatri“ tuumik. Unistus päris omast teatrimajast jäigi kahjuks unistuseks.

Lavastajana valdas ta ühena vähestest Eestis komöödia- ja satiirižanre. Peen huumor ja terav, kuid mitte solvav ja mõnitav huumor; ning vahe, kuid mitte alandav satiir jõudsid tema käe alt vaatajateni, et meid ja meie elu paremaks ja tervemaks muuta. „Prügikasti“ etendused on hiilgavaks õpikunäiteks neile teatriinimestele, kelle hinges peitub soov viljelda poliitilist teatrit.

Muidugi tuli kõigi nende pingeid täis aastate eest maksta ränka hinda. Tervis tuletas end õige mitmel korral valusal kombel meelde. Aga Eino oli võitleja – nii teatris kui ka elus.

Eino Baskin oli Tallinna aukodanik ja Tallinna Vapimärgi kavaler aastast 2010, Keskerakonna liige 1998. aastast. Ta armastas kaasa rääkida kunstis ja elus, olla elu tuiksoonel ning tunda aja ja ajastu pulssi.

Ma olen kaotanud sõbra ja võitluskaaslase. Mõelgem leinas kõigele sellele, mida Eino Baskin on meile andnud näitlejana, lavastajana, teatrijuhina, poliitikuna – ühesõnaga, loojana, kelle elu mõtteks ja sihiks oli parem tulevik.

Baskinit usaldati. Rahvas andis valimistel mitmel korral talle oma hääled, sest teadis, et ta ei olnud ainult näitleja, ta seisis õige asja eest kuni lõpuni. Ma olen väga uhke, et võin ennast lugeda Eino sõprade hulka. Tema on olnud minu elu üks suuremaid elamusi. Nüüd on temast saanud ajalugu meie kõigi jaoks.

[illustratsiooniallkiri] Eino Baskini 2009. aastal ilmunud raamatu „Naer läbi pisarate“ esikaas.

Jaga |