Kas alandus on naljakas?

Lugesin 12. juuli Pärnu Postimehest pr. Kati Murutari artiklit, kus ta pahandab loomakaitsjate aktsiooni üle, millega protesteeriti loomatsirkuste vastu. Analoogiline meeleavaldus toimus ka Venemaal. Artiklist aimub tugevat rändurielu ja tsirkuse nostalgiat. Lauludes ja jutustustes on kõik kaunis, lapsepõlvemaad on kauniks muutunud mälestustes, hoolimata sellest, milline oli tegelikkus. Kiputakse ilustama, õigustama, lõikama kontekstist välja sobivaid pildikesi ja maha vaikima muud.

Pr. Murutar leiab, et loomatsirkuste ja loomaaedade väärtus seisneb selles, et need „annavad võimaluse teistsugustele olenditele silma vaadata, hoides seeläbi ära inimese võõrdumise loodusest”.

Tunnen vastupidi. Ma ei tahaks vaadata silma olevusele, kes minu pärast on vangistatud, kistud välja loomupärasest elust, jäetud ilma oma tahtest.

Pr. Murutar õigustab toimuvat sellega, et „ka loomad saavad sel viisil toitu ja peavarju. Nad teevad tööd”, ja võrdleb täiesti kohatult inimese tööd konveieri taga loomade palju „parema” põlvega, õigustades sellega juurdunud dogmat, et kui juba inimesel raske, ei pea ka loomal kerge olema. Ei usu, et ükski loom ennast tsirkusesse või loomaaeda tööle pakuks. Võrdleksin tsirkusedressuuri, kus looma tahe murtakse, emotsionaalse sandistamisega.

Sajandeid tagasi oli rändpalaganidel kombeks osta vigaseid või spetsiaalselt nende tarvis sandistatud lapsi. Et publikul oleks naljakas. Kas oleks tore vaadata, kui inimene pandaks palja tagupoolega (loomad on sageli riietatud, et „naljakam” oleks) areenil roomama, suuga maast toitu võtma, hundi kombel ulguma jms? Veidralt käituvaid loomi jälgida olevat aga „lõbus ja hariv”.

Vangistatud hinged

Loomad on sadade tuhandete aastatega kohanenud eluks teatud tingimustes. Viis põlvkonda elu tsirkuses ei muuda seda. Seega on loomadele omaste vajaduste ja emotsioonide eiramine, mahasurumine ja asendamine, mis tsirkustes ja enamikus loomaaedades on paratamatu, tegelikult looma tahte ja hingetelje murdmine. See tekitab kannatusi ja on ebaeetiline.

Loomad on sunnitud elama neile ebakohastes, lausa traumeerivates tingimustes, mis ei arvesta üldse nende loomulikke vajadusi. Nad jäävad küll ellu ja saavad toitu ning neid peetakse temperatuuris, milles nad on veel töövõimelised (nt lõvi või jääkaru). Nad taluvad pidevat stressi, mida tekitavad dressuur, esinemised, elamine vangistuses, olles ilma jäetud neile loomupärastest emotsionaalsetest sidemetest loomade vahel, looduslikust keskkonnast, vabadusest, mistõttu neil pole võimalik arendada oma intellekti. Paraku toimub see loomadel samuti uudishimu rahuldamise ja päritud käitumistavadesse mänguliselt uute elementide toomisega. Kõik see peab olema omaalgatuslik ning seda ei saa asendada pealesunnitud trikkidega ega veidratesse olukordadesse asetamisega. Selle tagajärjeks on nälg positiivsete emotsioonide järele.

Veidi kergem lugu oleks koertega, kellele on omane püüd (10 000 a. koos inimesega) peremehele meelehead teha. Kuid ka seda peremehe heakskiitu tuleb päevast päeva areenil ära teenida, närvilist nõudlikkust taludes. Elusolendist on saanud töövahend, kellega tegeldakse vajadusel. Kord osututakse kõlbmatuks ja mis sünnib siis? Kasusaamisele üles ehitatud süsteem ei pea ju ometi kõiki väljapraagitud loomi pensionil mõnusates tingimustes, tasuks nende elutöö eest?

Dresseerijal on piits või (elektri?)kepp, millega ta „mõistmatuid” suunab. Dressuur ega etendus ei ole mäng. Piits on võimu märk, olenemata sellest, kui sageli teda kasutatakse.

Loomad elavad üle pidevaid alandusi, kus inimene saab „võidu” nende tahte üle. Kas see on naljakas?

Loomade närvisüsteemi tugevus ja pingetaluvus pole inimese omaga võrreldavad. Dressuurid, esinemised, pinge, mis paratamatult vangistuses tekib, kiskjate või sookaaslaste läheduses elamine, pidevalt pommitavad lõhnad ja helid, mis loodus alateadvusse kodeerinud ohumärkidena jne. Võidelda või põgeneda pole võimalik. Seepärast on puuri territooriumiks või pesaks nimetamine lapsik. Kas tunneksite end vangikongis koduselt? Nn. jalutamisvõimalus tsirkusetelgis pole võrreldav vabadusega looduses... Kõik see tekitab kannatusi..

Pr. Murutar õigustab: „Loomad tahtsid kõik areenile minna ja ootasid esinemisi elevusega.” Usun. Söötmine toimub ilmselt pärast etendusi. Nimetaksin seda pigem tingrefleksiks. Nüüd saab puurist välja, süüa, tähelepanu, saab pinge maandada liikumisse. Kas Pavlovi koerte läbilõigatud süljenäärmete tilkumine toidu lõhna peale neile ka õnnetunde kaasa tõi, on küsitav.

Juht või diktaator

Uskumatult imelik on arvata, et inimene võiks olla mõne teise liigi karja juht (v.a „Mowgli” filmis). Erandi võib teha koera puhul, kuid siingi ei ole loodus ette näinud koera veiderdajaks alandamist. (Tavaliselt tunnevad koerad suurt piinlikkust, kui nende üle naerdakse.) Veiderdamine ei ole väärikas mäng, pealegi vajab iga koer isiklikku peremeest, keda teistega (koertega) ei jagata. On peres mitu koera, kiindub iga loom sobivasse pereliikmesse.

Inimene ise võib teisi olendeid lõbustada, kui ta seda soovib, sest ta saab oma tundeid analüüsida. Loomad mitte. Loomad tunnevad oma alandatust. Lõvi, kes hüppamast keeldub, on sunnitud seda lõpuks alandatult tegema. Ära minna, nagu see toimuks looduses, pole tal võimalik.

„Kõik karjapõhised loomad on seda õnnelikumad, mida kindlamini paigas on reeglid.” – nii on mugav uskuda.

Loodus ei ole ette näinud inimest lõvi- või hüäänikarja juhina, sama vähe saaks ta ennast pidada ilveste, krokodillide või kasside juhiks! Looduses ei istu kari puurides, kui juht vabadust naudib.

Samuti ei ole tõsiselt võetav väide, et loomad teevad trikke austusest ja vabast tahtest. Küll aga saab rääkida nn. sõltuvushäirest. Vaevalt kiskjad armastusest ja vabast tahtest käpaga neid sundivat piitsa tõrjuvad. Looma jaoks ebaloomulikes tingimustes elamine, täielik sõltuvus, inimese lakkamatu võim tema pisimategi soovide ja tahte üle, emotsionaalne segadus, nälg positiivsete emotsioonide järele, depressioon, stress, võimetus kaaslastega loomulikult suhelda jne, jne tekitavad olukorra, kus ahastav loom haarab kinni igaühest, kes natukenegi tema vajadusi rahuldab (toidab), natukenegi hellitab (edukalt triki sooritanu saab kiituse või paituse osaliseks). Kui uppuja õlekõrrest haarab loom inimesest, kes temaga tegeleb ja püüab tema tähelepanu pälvida. Inimene aga asetab looma meelega ebaloomulikesse oludesse, lastes tal tähelepanu ära teenida. Tühise eest kingib loom kogu oma elu ja võimalikud sandistatud tunded. Seda ei julgeks mina küll austuseks ega vabaks tahteks nimetada. See ei ole inimesele väärikas tegevus.

Kole küll, kui sellised manipulatsioonid tänapäeval kedagi „harivad-lõbustavad”. Veel hullem, kui keegi soovib oma lapsi sel viisil „kasvatada”.

Mil moel üldse saadakse nii tõsised loomad nagu lõvid nii kaugele? Karudest olen kuulnud, et nad õppivat tantsima kuumal plekil...

Loomakaitsjad ummikteel

Loomade elu võib jälgida looduses tehtud filmidest, fotodelt, rõõmu tunda headest raamatutest, hetkelisest kohtumisest looduses, võib-olla on ka loomapark looduses mitte toime tulevatele loomadele eetilisem koht, kui ta just pankrotti ei jää ja jahipargiks ei muudeta...

Pr. Murutar nimetab loomakaitsjaid „loomade käitumise, dresseerimise, inimeste kui loomakarja juhtide õiguste-kohustuste asjus täiesti ebakompetentseteks.”

Võikana mõjusid ka tsirkuse direktori sõnad (oli see nüüd Pärnu Postimees või Päevaleht), kui ta väitis, et oma protestidega teevad loomakaitsjad loomadele hoopis kahju! Aga mida siis teha? Kuidas teadvustada inimestele, millele nad oma „lõbu” võlgnevad, ja loomadresseerijatele, et nende tegevus ja arusaamad tänapäeva enam ei sobi. Ka siis mitte, kui on vaatajaid ja kaasanaerjaid. Leidub neidki, keda purjus meeste kaklemine lõbustab. Sellepärast ei pea veel selliseid lõbustusi korraldama hakkama.

Loomakaitsjad püüdlevad selle poole, et loomi juurde ei dresseeritaks ning „tööta jäänud” loomad paigutataks sobivatele kaitsealadele. Nende eesmärk ei ole loomade elu kehvemaks muuta.

Leian, et loomatsirkus on keskaegne lõbustus. Loomatsirkuses toimub loomade emotsionaalne vägistamine, julgustades elusolendite vajadusi, soove ja emotsioone ignoreerima, kasvatades lugupidamatust elava vastu, õigustades vägivalda ja väärarusaamu.

Jaga |