Inimesed ei õpi vigadest. Kas riigil võib olla Titanicuga sama saatus?

Juhtusin hiljuti vaatama TV History saadet Titanicu hukkumisest. Kuigi oli ju varemgi teada, kuidas see juhtus, oled uuemaid ekspertiisijäreldusi ja  inimlike eksimuste lahkamist kuuldes ometi vapustatud: kui lihtsalt ikka üks õnnetus võib juhtuda! Kui palju  saatuslikke kokkusattumisi! Kurikuulus ujuv jäämägi, mida tavaliselt aprillis neis vetes enam polnud, pikk inimlike eksimuste jada...

Kui...

Mida siis saame teada sellest ajaloolisest dokumentaalfilmist? Näidatakse originaalkaadreid, sealhulgas päriskaptenit. Jah, õnnetust poleks juhtunud, kui..., kui...

Kui viimasel minutil poleks välja vahetatud tähtsat meeskonnaliiget, alandates seega meeskonda, ruineerides laevameeste psüühikat enne tähtsat sõitu. Kui vallandatud laevaohvitser poleks võtnud kogemata kaasa võtit, mis avas jäämägede jälgimise seadeldise.

Kui laeva poleks juba alguses kuulutatud uppumatuks.

Kui radistidele oleks rohkem palka makstud ja nad poleks pidanud palehigis lisa teenima rikkurite telegrammide tippimisega. Kui poleks eemale nihutatud hoiatusteateid ning poleks nii hooletud oldud nende üleandmisel ja vastuvõtmisel.

Kui juba laeva ehitamisel poleks sisse kodeeritud uppumist. Polte ja neete ei tehtud nõutud tugevusega metallist. Laevakere katteplaadid polnud terasest, nagu ette nähtud, vaid rauast. Needid taoti sisse haamriga, sest kinnitusseade oli liiga suur ja kumeruste juures ei olnud võimalik seda kasutada. Kui vaheseinad oleks ohutusnõuete järgi olnud veekindlad.

Kui ministeeriumi kehtestatud ohutusnõuded poleks olnud aegunud. Kui omaniku käsul poleks vähendatud niigi väikest päästepaaatide arvu 16-ni (paadis 64 kohta), samas kui inimesi oli pardal 2000 ringis!

"Ega nad päästepaatide vahtimise eest raha maksa!" oli laevaomanik kaptenile üleolevalt visanud. Ja kui kapten poleks olnud kommodoor, kes teadagi pidi olema peremeestele meele järele.

Kui poleks kokku hoitud luksuse tagaajamise pärast. Oli antud käsk laiendada peatreppi, et see ikka hästi esinduslik oleks, ent seeläbi tehnilist ohutust vähendades.

Ikka see inimfaktor...

Sugugi mitte tähtsusetu inimfaktor oli ka see, et kapten, kuigi nii kogenud meremees, oli ikkagi hallhabe, kel poleks vaja olnud enam sõitu minna: meeskond juba ignoreeris tema korraldusi. Näiteks ei korraldatud teist päästepaatide kasutamise õppust, kuigi kapten andis selleks korralduse. Ning kui õnnetus tuli, oligi meeskond abitu.

Kui rahvas toibus ja teada tahtis, miks ja kuidas kõik juhtus, kes siis toimetas juurdlust? Kaubandusministeerium! Nagu nüüd nenditakse: kohtuprotsess oli süüdlaste puhtakspesemiseks.

Aga kas inimkond sellest midagi kõrva taha pani? Oo, ei!

Laevad sõitsid ja sõidavad, hukkusid ja hukkuvad. Enne Titanicut ja pärast Titanicut.

Raha otsustab kõik...

Mõni aeg pärast nähtud History saadet võtsin minagi ette pikema reisi - purjetasime Travemündesse. Juhtus olema tormine meri. Aga jõudsime kohale, muidu ma ju siin ei kirjutaks.

Kõigest koorub välja ikka see igivana ja igikestev inimlik kasuahnus ja luksuse tagaajamine. Raha otsustab kõik. Nii õnne kui ka õnnetuse. Rahajõmmidele meelepärane olemine. Need miljonärid ja multimiljonärid, kes Titanicul asusid ja külma haua leidsid, said oma ahnuse palga. Süütuid kaaskannatajaid endaga kaasa viies. ﾄkki olid nende maised patud nii üüratud?

Ja siiski, peasüüdlane istus veidi kinni ja elas edasi, 74. eluaastani. Tema oli end ühte laste-naiste päästepaati osanud sokutada.

Mis muud oli meie Estonia juureski? Ei usu mina seitsmendat lainet ega mingit visiirijuttu, Meretaat ise karistas neid vallatuid, kes lähevad merelaevale prassima...., kirjutas omal ajal Virumaa Virve. Tema kaotas sel reisil nii kalli inimese, oma Hingelinnu.

Kui Eestis ei leidu kohta...

Kas äkki niisamamoodi ei hukku ka tänased riigid-riigikesed? Ei taha küll õnnetust osatada - kindlasti oli süütult hukkunuid, aga tahtmatult tuleb inimene sellisele mõttele. Poolas tuli neid juba terve trobikond alla. ﾄkki olid nemadki oma rahva seeklite eest saatanale maha müünud? ﾄkki käis sealseski klikis samasugune ülekohtu viljelemine oma rahva vastu nagu meil?

Kas see siis kuhugi kõlbab, et suurem osa elanikkonnast on kuulutatud paariaks, et keskmikekiht hävimas, inimeste vaim ruineeritud, tublid noored segaduses. Mida teha? Kas leidubki noortele kodumaal kohta või tuleb tõsiselt mõelda siit lahkumisele? Igaveseks. Nagu läks ära omal ajal Miliza Korjus. Temale ju ka Eesti elus kohta ei leitud.

Jaga |