Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Juhan Partsi valitsust natsismiohvrid ei huvita

LEEVI HÄNG,      26. jaanuar 2005


Olen juba 1990. aastast – pärast Berliini müüri lammutamist ja ühise Saksa riigi taastamist – tegutsenud selle nimel, et 1944. aastal Sõrvest Saksamaale küüditatud sõrulased (ligikaudu 2500 inimest, kellest tänaseks on elavate kirjas umbes 600) tunnistataks natsismiohvriteks koos sellest tulenevate juriidiliste õiguste rakendamisega.

Kuidas sellele reageeris Mart Laari valitsus, on teada neile, kes lugenud minu kirjutist „Mis maksab Mart Laari arvates üks sõrulane?", mis avaldati 18. aprillil 2000. aastal Rapla ajalehes Nädaline ja eelmisel aastal ajalehes Kesknädal. Seal oli juttu kahest miljonist Saksa margast (16 miljonit krooni), mille Sõrve Taastamise ja Arendamise Selts Saksa LV valitsuselt natsismiohvrite hüvitamiseks välja kauples ja mille Mart Laar ära rabas.
3. veebruaril 2004. aastal pöördusin peaminister Juhan Partsi poole ja palusin Sõrve Natsismiohvrite Seltsile ühekordset riiklikku toetust 50 000 krooni lauaarvuti, koopiamasina ja internetiühenduse soetamiseks ning mitmesuguste majanduskulude katmiseks.
Seda enam, et nii 1995. aastal Valgevene riikliku fondi „Vastastikune mõistmine ja leppimine" vahendusel natsismiohvritele hüvitise taotlemiseks kui ka 2000. aastal samasuguse hüvitise saamiseks Saksamaalt vormistasime vajalikud dokumendid umbes 600 liikmele tasuta. Sama probleemiga tegelnud Eesti Punane Rist sai riigieelarvest toetust 80 000 krooni.

Toetuse andmisest valitsus keeldus
Eelmise aasta veebruarikuu lõpus sain vastuse riigisekretär Heiki Lootilt, millest selgus, et küsimuse lahendamine on delegeeritud justiitsminister Ken-Marti Vaherile. Kuna sooviti konkreetsemaid tõendusmaterjale meie vajaduste osas, saatsin 7. juunil arve koopia 35 071 kroonile. Samas kirjas juhtisin tähelepanu ka asjaolule, et kui Eesti Vabariigi valitsus keeldub meile toetuse eraldamisest, oleme sunnitud oma tegevuse lõpetama.
30. juunil sain justiitsministrilt vastuse, kus öeldakse: „Kahjuks pean teatama, et represseeritute valitsuskomisjon otsustas oma istungil 22. juunil 2004. aastal pärast taotluse põhjalikku läbivaatamist Teie taotlust toetuse saamiseks mitte rahuldada. Jõudu soovides Ken-Marti Vaher."
Kõige solvavam ja inetum selle vastuse juures on „jõudu soovides". Jõudu milleks? Kas Eesti praeguse valitsuse bürokraatide ja poisikesest justiitsminister Ken-Marti Vaheri tobedusega võitlemiseks?
5. juulil saatsin kirja peaministrile, milles mainisin muuhulgas, et toetusest keeldumisest võib teha ainuvõimaliku järelduse: Eesti Vabariigi praegune valitsus ei ole huvitatud meie organisatsiooni tegevuse jätkamisest, vaid selle tegevuse lõpetamisest. Ehk teisisõnu – Eesti Vabariigi tänane valitsus on end ametlikult tunnistanud natsisõbralikuks.

Justiitsminister keeldus pressikonverentsil vastamast
24. novembril külastas Saaremaad ja Torgu valda mingisugune Ken-Marti Vaheri juhitud komisjon. Külaskäik toimus nii suure saladuskatte all, et mina kui seltsi juhatuse esimees, Torgu vallas elav juhatuse esimehe asetäitja ega ükski natsismiohver ei saanud väljasõiduistungist teada. Õnneks helistas mulle Maalehe Saaremaa korrespondent Merike Pitk, kes oli kusagilt välja peilinud, et pressikonverents korraldatakse maavalitsuse saalis kell 15.30, kuhu minagi suundusin.
Pressikonverentsi kohta kirjutas Aare Laine 25. novembril ajalehes Meie Maa järgmist:
Sõrve Natsismiohvrite Seltsi juhatuse esimees Leevi Häng soovis justiitsminister Ken-Marti Vaherile eile Saare maavalitsuse saalis toimunud pressikonverentsil esitada mõned küsimused, kuid Ken-Marti Vaher keeldus neile kohe vastamast.
Minister ütles, et on nõus Hängiga vestlema pärast pressikonverentsi. "Ei, ma just tahaksin, et pressiesindajad ka kuuleksid minu küsimusi," pareeris Leevi Häng ministri ettepaneku.
"Mina heameelega räägiksin teiega eraldi, sest meil on praegu pressikonverents," kordas minister ettepanekut.
"Tähendab, te tahate niimoodi nurga taga, et press teada ei saaks," ei jätnud sõrulane jonni.
"Millest peab press teada saama?" huvitus minister.
"Sellest, et esitasime peaministrile taotluse toetuse saamiseks ja saime poole aasta pärast teie allkirjaga ühelauselise äraütleva vastuse. Miks selle komisjoni arutelule ei kutsutud mind ega Riigikogu liiget Jüri Saart?" küsis sõrulaste eest seisev Leevi Häng.
Minister tänas küsimuse eest ja vastas, et tal on raske seda kommenteerida. "Minu arust korrektne on see, kui me praegu ei käsitle teie probleeme eraldi kümnete teiste organisatsioonide taotlustest," vastas minister.
"Ma esindan rohkem kui 500 inimest. Seaduse järgi on represseeritud ka 1944. aastal Saksamaale küüditatud. Meie oleme samasugused ohvrid," lausus Leevi Häng.
Olgu lisatud, et vaatamata lubadusele minuga pärast pressikonverentsi vestelda, ei olnud meil mingisugust täiendavat vestlust. Ja mis mõtet oleks sellel vestlusel olnudki, kui minister käib Saaremaal Kudjape kalmistul Venemaale küüditatute mälestusmärgile pärga panemas ja ei tea isegi seda, et ka sõrulastest natsismiohvrid kuuluvad represseeritute kategooriasse.

Valitsust natsismiohvrid ei huvita
Suure tõenäosusega võib öelda, et minu eelmise aasta 3. veebruaril saadetud pöördumist peaminister Juhan Partsi poole ei olnud justiitsminister enne otsuse langetamist isegi läbi lugenud.
Millise järelduse sellest tegema peab? Sellise, et Eesti Vabariigi Juhan Partsi juhitavat valitsust ei huvita karvavõrdki Sõrve natsismiohvrite minevik, olevik ega tulevik. Nende ainus eesmärk ja soov on, et meie selts võimalikult kiiresti hääbuks ja oma tegevusega valitsusele probleeme ei tekitaks.
Pean siiski teid, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher ja Co, kurvastama ja teatama, et teie kiuste selts ei hääbu, vaid jätkab tegevust, mille eesmärk sisaldub meie põhikirjas: Eestis elavate natsismiohvrite koondamine Sõrve Natsismiohvrite Seltsi, nende üle arvestuse pidamine ja seltsi liikmete abistamine.
Samuti tuleks eelpool nimetatud härradel olla valmis selleks, et üleolev ja mittesalliv suhtumine natsismiohvritesse saab teatavaks ka rahvusvahelistele natsiohvritega tegelevatele organisatsioonidele ja rahvusvahelisele üldsusele!





Viimati muudetud: 26.01.2005
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail