Enne kui Vilniuse vilju maitsta

TOOMAS ALATALU,      17. mai 2006


Mis seal salata, suurriikide poliitika on jätkuvalt kõikuv ja kahepalgeline. Väikeriikide esindajailt oodatakse võitlust tõe ja õiguse maksmapaneku eest igas riigis.

Levinud komme on seda teha valimistel. Ja kui see mõnel mehel ka õnnestub, võib ta vaid mõni päev hiljem leida end kentsakas olukorras, sest maailma demokraatia kants ise on valimisseadusi rikkunud – diktaatori oma sõbraks kuulutanud. Sest tollel on naftat, tema riigil väärt geopoliitiline positsioon, ja just need asjad maksavad maailmas, mis on oma arengus alles poole peal – on demokraatiaid ja on diktatuure ning üleminek viimaselt esimesele ei toimu kusagil sirgjooneliselt ja tagasilöökideta. Teinekord tuleb paljutki ohverdada ja oma ponnistuste mõttetust tunnistada – roll, mis ikka jääb nõrgemate ja väiksemate kanda.

Seda vastuolulist elu elavad kõik piiririigid. Mõistagi ka Euroopa Liidu tänase idapiiri tagused riigid. Pürgimus Läände ja selle väärtuste omaksvõtt on siin alati olnud esikohal, ning seda vaatamata Venemaa pikaajalisele tegevusele nende alade integreerimiseks oma võimu- ja kultuuriruumi. 20 aastat tagasi lahvatas kogu sel alal revolutsioon – algul ülalt (perestroika), siis ka alt (suveräänsused ja rahvarinded). Lahendused olid erinevad – kus mindi üle turumajandusele ja demokraatiale, kus jäeti poolel teel pidama ning kus – liigselt omapärale rõhudes – asuti taas demokraatia piiramise teele. NATO ja Euroopa Liidu julge laienemine itta (2002–2004) tõi teise grupi riikides (see hõlmab nii endisi rahvademokraatiamaid kui ka NSVL ja Jugoslaavia liiduvabariike) kaasa poliitilise uusärkamise või koguni jätkurevolutsioonid (need oranzhid jt).

New Yorgi kaksiktornide kokkuvarisemine oli eelnevalt järsult ahendanud riikide valikuvõimalusi või – veel paremini öeldes – teravdanud neid. Nüüd sai kombeks seada eesmärk kuhugi kuuluda geograafiat ignoreerides. Olgu värskest möödanikust meenutatud vaid kaks näidet. Suure poliitikaga nurka mängitud ja näiliselt unustatud Moldova leidis end ühel päeval samast pundist koos Horvaatia ja Albaaniaga (kel maakaart silme ees, saavad aru, kui raske oli Chisinaul selles kolmikus toimetada, ent ikkagi suudeti püsida Euroopa Liitu pürgijate nimekirjas). Samasugust haaret jätkus Uzbekistonil olemaks mitu aastat liidus Azerbaidzhani, Gruusia, Ukraina ja Moldovaga, et olla ühe jalaga Euroopas (tänaseks lõpetatud tegevus).

Mainitud moodustised juhatasid sisse Ida-Euroopa poliitmaastiku radikaalse ringitegemise pärast revolutsioone Gruusias (2003) ja Ukrainas (2004), mis ühtaegu andsid maailmale ka uusi suuri ja tegevushaardega riigimehi. Ja kuigi esimesed katsed kogu Balti ja Musta mere vahelise Ida-Euroopa ühendamiseks tehti veel 1997. ja 1999.aastal, pandi ikkagi just Viktor Juschenko ja Mihhail Saakashvili juhtimisel mullu paika uus riikide kogum – nn. Demokraatliku Valiku ühendus. Tagantjärgi hinnates olid esimesed kaks katset selgelt perspektiivitud, sest osalejaist ei kuulunud keegi NATOsse ega Euroopa Liitu. Täna aga toimib uus sümbioos: grupp NATO ja EL-i riike; grupp NATO ja EL-i kandidaate; riigid, kes loodavad pääseda nii NATO-sse kui ka EL-i. Mõistagi on just viimased eluliselt huvitatud nõu ja abi saamisest kahe esimesena mainitud grupi riikidelt ja paljudele ootamatult sai paljuräägitud EL-i naabruspoliitika endale vähemalt osalised raamid.

Samas tuleb möönda, et kasu uuest ühendusest ruttas lõikama ka NATO, sest mida muud see USA asepresident Dick Cheney sõnavõtt Vilniuses oli. Valgevenes äsja toimunud „valimisi" ja Venemaal „juhitava demokraatia" kehtestamist arvestades polnud kõnes poliitiliselt midagi uut, ent oluline oli toimumispaik ja -aeg. Venemaa propagandamasin kõrvutas Cheney kõnet Vilniuses kohe Churchilli kõnega Fultonis (1946). Viimane teadupoolest tähistas külma sõja algust, mida Cheney kõne vaevalt et teeb. Ehkki selle toon ja suunitlus andsid Putinile võimaluse õigustada Venemaa sõjalise potentsiaali kasvatamist. Peamine on aga selles, et kohe-kohe toimub Venemaa ja EL-i tippkohtumine Sotshis ning seejärel ka G8 ja viimase arvukate külaliste kokkusaamine Peterburis. Kõik Putini eesistumisel, ning seal – vaid suurte keskel – räägitakse sootuks teistsugust juttu. Sestap tuleb kõigil enne Cheney sõnadest innustumist esmalt ära kuulata Sochis ja Peterburis öeldav.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)