Kas tead, mis on uusliberalism?

SIRJE KINGSEPP,      23. jaanuar 2008


Mitmetes jutuajamistes olen avastanud, et isegi haritud eestlased ei tea, mis asi on uusliberalism – ideoloogia, mis Eestis on siiani suures osas valdav olnud. Üritaksin nüüd natuke arutleda, mida uusliberalismist rääkides üldjuhul mõeldakse.

Uusliberalismi võiks lihtsamalt nimetada vabaturumajanduse pooldamiseks. Meil Eestis teatakse, et vabaturumajanduse tuntuim ideoloog on Milton Friedman ja vabaturumajanduse „nähtamatu käe" idee formuleeris esimesena Adam Smith. Põhimõte seisneb selles, et terve riigi heaolu põhiline tagatis on majanduse kõrge tase, ja selleks, et majandus saaks sellele tasemele areneda, peab ta olema võimalikult vaba igasugustest riiklikest piirangutest, riigiomandist ja maksudest. Smith väitis, et nii ostjad kui ka müüjad teevad alati paremaid valikuid, ja seetõttu areneb majandus just täpselt nii, nagu kõigile osalejatele on kasulikum.

Kuidas konkurents kõiki õnnelikuks teeb?

Uusliberalismis saab majanduse osadena käsitada peaaegu kõike, ka näiteks sotsiaalseid teenuseid. Juhul kui erasektor mingil põhjusel ei suuda näiteks haridust või arstiabi pakkuda kõikidele, kes seda vajavad, siis võib riik vaesematele inimestele pakkuda maksuvabastusi, ja kui ka see ei aita, siis pole selliste probleemide lahendamine mitte riigi, vaid üksikisikute probleem.

Uusliberalismi toimimise tulemus on tavaliselt kihistumine. Uusliberaalide meelest on see positiivne nähtus, sest tekitab konkurentsi, aga konkurents on vabaturumajanduse üks tõukejõude. Igal inimesel on õigus eduks, aga ta peaks selle ise saavutama. Tuntuimad uusliberalismi ideid rakendanud riigijuhid on Reagan USA-s, Thatcher Suurbritannias ja, pisut ekstreemsema näitena, Pinochet Tshiilis.

Peamiselt kasutatakse uusliberalismi põhimõtet Euroopas ja see on omandanud negatiivse kõla. Positiivse mõistena kasutatakse enam-vähem sama asja kohta mõistet klassikaline liberalism.

Liberaalide kirju maailm

Liberaalne mõtlemine on aga hoopis laiem mõiste, mille alla mahuvad nii majandusvabadus kui ka omanikuõigused. Võib vastu olla ka muudele piirangutele nagu näiteks arvutiprogrammide litsentsid ja narkootikumide keelamine või ka pooldada inimõigusi ja olla vastu inimeste soo, rassi või rahvuse alusel diskrimineerimisele. Liberaal võib rahulikult pooldada kõike seda või mõningaid neist.

Liberaali vastandiks on sel juhul konservatiiv, kes pooldab reguleerimist, norme ja traditsioone. Konservatiiv võib olla huvitatud ka sellest, et vaesematele inimestele on riigipoolset abi vaja. Uuskonservatiiv seda eriti mõttekaks ei pea või peab piisavaks maksuvabastusi ja riigipoolset tuge ettevõtetele.

Uusliberaal ja uuskonservatiiv võivad väga edukalt koostööd teha, näiteks hariduspoliitikas. Kui uusliberaal vajab eduka kooli jaoks kõigepealt eraomanikke, kes kooli vastuvõtmise ja õppeasutuse toimimise reeglid paika panevad, siis selleks, et teada, milline kool on parim, on vaja mõõdikuid. Uuskonservatiiv aga pooldab ühtseid standardeid ja teste, selleks et kontrollida, kas kõik töötab korralikult. Nad loovad koos võrreldavaid teste, et koostada pingeridasid, ja nõrgemad, kes ei suuda standardeid jälgida, peavad kas end paremaks muutma või pole nad olulised. Kui uusliberaal võib pooldada inimõigusi ja pigistada silma kinni seal, kus tuleb juttu üksikisiku vaesusest, siis uuskonservatiiv on tihtipeale erinevate inimõiguste koha pealt umbusklik ja leiab, et kui sajandeid on teisiti olnud, pole mõttekas ka praegu võrdõiguslikkusega vaeva näha.

Eesti poliitmaastikul puhtakujulisi uusliberaale peale Siim Kallase äraminekut enam ei leia.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)