Kaia Jäppinen ei tahtnud õpetajaks saada

JAANUS KÕRV,      17. august 2005


Kaia on Nõmme tüdruk, kellele on kõige enam meelde jäänud lapsepõlvekodu ja vanaema, kuna ema ja isa on Kaia sõnul siiani väga aktiivsed inimesed, jäeti ta vanaema hoole alla. Kuigi pere oli suur, kokku kaheksa inimest, mahtusid kõik kenasti ära. Ja naabrid olid head. „Naabripoisiga olime nagu sukk ja saabas," meenutab Kaia.
Küsimusele, kas ta pahandust ka tegi, vastab Kaia iseenesestmõistetavalt: „Ikka!" Peale liivakastis ja nukkudega mängimise sai ära tehtud kõik, mis poiste mängumaale jääb ehk siis puuotsa onni ehitatud, „luurekat" mängitud ja naabri aias õunaraksus käidud. Korra, Kaia oli siis nelja-viiene, oleks ta koera kiusamise eest vitsagi saanud, kuid peitis end aianurka ning kükitas ... raudnõgesepõõsasse. See karistus oli vitsast hullem: kolm päeva ei saanud istuda.

Kooli läks Kaia hea meelega
Kooli, praegusse Kivimäe Põhikooli, tahtis Kaia minna, ilmselt seetõttu, et ema oli õpetaja, kes tütre laupäeviti praegusse Rahumäe Põhikooli tundidesse kaasa võttis. Samuti käis Kaia juba siis kaks korda nädalas vanalinnas lasteringis, kus lauldi ja tantsiti. Lugemise ja kirjutamise sai Kaia selgeks juba nelja-viieselt. Õppeainetest meeldisid enam ajalugu ja keskaeg. „Kui aga hiljem hakkasime õppima Nõukogude Eesti ajalugu, siis see mind enam ei huvitanud," meenutab Kaia, kellele õppeained raskusi ei valmistanud. Kui, siis ehk keemia ja füüsika seetõttu, et õpetajat polnud.
Peale ajaloo meeldisid ka keeled. Huvi eesti keele vastu viis päeviku ja luuletuste kirjutamiseni. Viimased jäid siiski lauasahtlisse. Aktiivse tüdrukuna osales Kaia pea kõikidel üritustel alates laulmisest-tantsust, lõpetades spordiga, millest on meelde jäänud esimest korda jalga saadud naelikutest puruks tõmmatud sääremari. Üks diplom tõestab, et Kaia tuli Tallinna meistriks tuletõrjespordis.

Kaia ei tahtnud saada õpetajaks, vaid arstiks
Unistusi oli mitmeid, kuid üks oli kindel – õpetajaks Kaia saada ei tahtnud. Miks, seda ei oska Kaia praegugi põhjendada. „Võib-olla oli see tingitud sellest, et ma ei tahtnud olla paha ega kuri õpetaja," arvab Kaia nüüd.
37. keskkoolis hakkas Kaia mõtlema kirurgi elukutsele, kuna paljudel lähedastel inimestel oli tõsiseid haigusi, mistõttu tekkis suur tahtmine neid aidata. Kaia käis ära Tartus vestlusel, kuid kuna ta juba siis tantsis rahvatantsuansamblis „Sõprus", kuhu kõva konkursiga (kolmekümnest kaks) sisse sai, kaalus tantsimine arstiks õppimise soovi üles.
„Emotsionaalseks põhjuseks oli muidugi ka see, et olin armunud oma treenerisse ja tantsupartnerisse, kellest hiljem sai mu esimene abikaasa," tunnistab Kaia.

Lavakunstikateedri asemel masinaehitustööstus
Pedasse Kaia minna ei tahtnud, kunstiinstituuti polnud asja, kuna sellest soonest jäi vajaka. Lavakunstikateedrisse minna oli soov, aga kuna 1981. aastal vastuvõttu polnud, jäi tollane Tallinna Polütehniline Instituut. „Enne konsulteerisin oma isaga, kes on sama kooli lõpetanud. Tegin oma valiku: majandusteaduskond, ja lõpetasingi masinaehitustööstuse insener-ökonomistina."
Tippi hindab Kaia väga, sest õpitud eriala paneb süsteemselt mõtlema. Ka masin on üks suur süsteem ja selleks, et masin korralikult töötaks, peavad kõik üksikosad ja üksikosadest moodustuvad organid tuksuma ühes rütmis. „Nii on see mis tahes eluvaldkonnas, kus kõik on omavahel seoses," kinnitab Kaia. Näitlejaks saamise soovi inseneri kutse vastu vahetamist põhjendab Kaia oma vastuolulise iseloomuga: ühelt poolt äärmiselt emotsionaalne, teisalt väga arvestav ja kainelt mõtlev.

Tööle Teaduste Akadeemiasse
Pärast kõrgkooli tehti kahele tüdrukule ettepanek minna tööle Teaduste Akadeemia Majandusinstituuti, kus neile anti teha uurimistöö, mis käsitles ENSV kohaliku tööstuse analüüsi ja perspektiivi. „Kui me avaldasime oma arvamust, et meie meelest olid need dokumendid täiesti mõttetud, kutsuti meid tollase majandusinstituudi juhi Rein Otsasoni juurde „vaibale", kohal oli ka Valve Kirsipuu. Saime peapesu ja meile tehti selgeks, et mõtleme natuke valesti, kuid aastase töö järel said meist mõlemast nooremteadurid," on Kaia nüüdki enesekindel.

Uus väljakutse – Moskva Riiklik Ülikool
Pärast aspirantuuri ja abielulahutust 1989. aastal oma treenerist ja tantsupartnerist läks Kaia Moskva Riiklikku Ülikooli õppima demograafi eriala. Ka selle kursuse lõpetas Kaia „na otlitshno" ja sai ettepaneku tulla sügisel tagasi Moskvasse kandidaadikraadi kaitsma. See aga jäi ära, sest kui Kaia kevadel Eestisse tagasi tuli, tegi tollane sotsiaalminister Arvo Kuddo ettepaneku tulla tööle riigikantseleisse sotsiaalvaldkonda kureerima.
„See oli väga põnev aeg, mil me lõime perekonna- ja pensioniameti, tegelesime uue lastetoetustesüsteemi väljatöötamisega," loetleb Kaia üles uue Eesti riigi tarvis tehtut. Töö riigikantseleis kestis 1992. aastani, mil sündis tütar. Oma tulevase lapse isaga oli Kaia kohtunud juba Moskvas. Tütre nimeks sai Saskia, sest kunstikalendrist seina peal vaatas vastu Rembrandt.
Uuesti tööle läks Kaia Edgar Savisaare abiks, kes tol ajal oli Riigikogu aseesimees. „Tegime valimiskampaaniat Ida-Virumaal, kus Edgar sai 13 000 häält. Poolteist kuud enne valimisi me lausa elasime Ida-Virumaal," meenutab Kaia kümne aasta taguseid sündmusi rahulolevalt. 1994. aastal sai Kaiast Keskerakonna liige.
Pärast läks Kaia iseendaga vastuollu ja leidis, et on poliitika tarvis liiga noor. Seetõttu tuli taas kord tahtmine ise olla.

Ühispanka müügistruktuuri üles ehitama
1996. aastal kutsus Ühispanga Tallinna kontori direktor Riho Rasmann Kaia Ühispanka müügistruktuuri üles ehitama. „Võtsin pakkumise vastu ja hakkasin asja nullist üles ehitama," nendib Kaia. 2001. aastal tuli Kaia pangast ära, selleks ajaks oli valmis nii äri- kui suurklientide osakond.
Üheks äratuleku põhjuseks peab Kaia suure süsteemi juhtimisprotsesside aeglust, mis pärsib ise otsustamist ja tegemist ning muudab tehtava ebahuvitavaks. Ka Hansapanga pakkumisest Kaia keeldus ning läks eraärisse. 2004. aastal sai Kaiast Tallinna abilinnapea ning seda on ta pärast eelmise aasta oktoobripöördest tekkinud vaheaega praegugi. Kõik, mis puutub pealinna kultuuri, sporti ja haridusse, on Kaia kureerida.

Kaia kodus
Oma praeguse elukaaslase Aarega, kes äriga tegeleb, saab Kaia hästi läbi, kuigi vahel väikesi naginaid ette tuleb. Kaia arvab, et ju see on tema emotsionaalsusest. Solvumistunne on Kaiale võõras, silmakirjalikkust ta vihkab ning on õnnelik, kui lähikondlastel hästi läheb. Kaia on kindel, et halbu inimesi pole olemas. Pedandiks pole Kaia end kunagi pidanud ja iga tolmukübeme pärast kummardama ei hakka. Kodused tööd on jaotatud nii, et kel on aega, see teeb.
Köögis armastab Kaia, kui selleks muidugi mahti leiab, eksperimenteerida. „Väga hästi tuleb mul välja ulukiliha, mille juurde käivad kadakamarjad, mida õuest põõsalt korjata saab," on Kaia uhke.
Aias käe mullaseks tegemist Kaia lausa naudib, see rahustab närve ja annab hea enesetunde. „Kõrgust ma ei karda ja talvel lausa pean mägedest alla sõita saama, olgu see siis päris riski piiril. Aga vett ma kardan küll: varvas peab ikka põhja ulatuma. Kuigi ka siin olen ma ennast hakanud ületama, sest jetiga ma juba julgen sõita küll. Veel meeldib golfi mängida," loetleb Kaia, kellele pole võõras treimine, betooni valamine, naela seina löömine, trelliga töötamine ega puude saagimine-lõhkumine.
Selline on Kaia.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)