Teise maailmasõja vabandused ja lepitused

KÜLLO ARJAKAS,      11. mai 2005


Läinud nädala suursündmus – 60. aastat Teise maailmasõja lõpust Euroopas – tõi jällegi esile vabanduse ja lepituse teema. Hiina nõudis Jaapanilt, et viimane „vaadaku ajaloole otse näkku" ning Jaapani peaminister vabandas Hiinale ja teistele riikidele minevikus põhjustatud „kohutavate kahjude ja kannatuste eest".

Jaapanlased vabandasid ka Hollandi ees julmuste pärast hollandlastest sõjavangide kallal. Taani peaminister vabandas omakorda selle eest, et tema riik deporteeris sõja ajal juute natsi-Saksamaale, kust nad enam eluga ei pääsenud. Uuemad uurimused näitavad, et Saksamaale deporteeriti vähemalt 19 juuti.
Ilmselt lasi kogu ajaloo-dzhinni pudelist välja Moskva, kus otsustati suurejooneliselt märkida võidu 60. aastapäeva. Meenutagem, et võidu 50. aastapäev 1995. aastal möödus suhteliselt tagasihoidlikult: president Meri teatas, et tema Moskvasse ei sõida ja selle üle ei arutletudki. Pidustused Moskvas jäid raamidesse, sest siseprobleeme jagus enam kui tähelepanu ajaloole – vaid poolteist aastat varem oli Jeltsin tankidega Riigiduuma laiali ajanud jms.
Nüüd kogunesid Moskvasse 54 riigi presidendid ja peaministrid. Seega pole imestada, et ajalooteema tõusis jõuliselt esile, sest igaüks pidi oma arvamust avaldama või reageerima kellegi nõudmisele vabandada. Et lepitus tuleb alati raskelt, meenutaksime Saksamaa ja Ameerika leppimist neli aastakümmet pärast Teise maailmasõja lõppu.

Saksamaa ja Ameerika lepitus

1984. aasta sügisel tegi kantsler Kohl Ronald Reaganile ettepaneku üheskoos külastada Saksa sõjaväekalmistut Bitburgis, et nii väljendada kogu maailmale kahe suurriigi leppimist. Ta soovitas vastukaaluks külastada ka üht koonduslaagrit, ent Reagani meeskond loobus, sest president ei tahtnud võtta „suurte kannatuste taasavamise" riski.
1985. aasta aprillis informeeris Valge Maja meediat Bitburgi tseremooniast, mainides, et sinna on maetud nii ameeriklased kui sakslased. Peagi avastas uuriv ajakirjandus, et jänkisid seal pole. Leiti sedagi, et seal lähedal asub Waffen-SSi 49 võitleja viimne puhkepaik. SS-väeosad tapsid 1944. aasta talvel Ardennide pealetungi ajal Belgias Malmedys 71 relvitut ameeriklasest sõjavangi.
Nii tekkis kavandatavale pärjapanekule Ameerika avalikkuses äärmiselt ebasoodne foon. Koguni 53 senaatorit, sh 11 vabariiklast allkirjastasid pöördumise, et president tühistaks visiidi. 257 Esindajate koja liiget (sh 84 vabariiklast) kirjutasid kantsler Kohlile palve loobuda kutsest. Proteste avaldasid organisatsioonid ning üks sõjaveteran saatis koguni tagasi Teises maailmasõjas saadud hinnalised autasud.
Reagan püüdis asja päästa, kinnitades, et Saksa sõdurid olid samuti natside ohvrid, et seal puhkavatel Saksa 17–20aastastel võitlejatel polnud sõja lõpuperioodil alternatiive jne. Paraku valas see kõik veelgi õli tulle. Lõpuks nõustus Reagan Bitburgi eel külastama Bergen-Belseni koonduslaagrit, mille jänkid vabastasid 1945. aasta aprillis, kus kinniajamata haudades vedeles tuhandeid laipu. 5000 juuti suri seal veel pärast vabastamist – sedavõrd kurnatud ja näljutatud olid nad, et neid päästa ei õnnestunud.

Ameeriklased ja sakslased suutsid matta sõjakirve

Reagani visiiti 1985. aasta mais Lääne-Saksamaale võib pidada ebaõnnestunuks. Koos kantsler Kohliga asetati küll pärg Bitburgi sõjaväekalmistu memoriaalile, ent kogu tseremoonia vältas vaid kaheksa minutit.
Riigimehi saatsid 90-aastane õhujõudude kindral Matthew Ridgway ja Luftwaffe lendur-äss, kindral Johannes Steinhoff, kes Teises maailmasõjas tulistas alla 176 liitlaste lennukit – neist 28 õhulahinguis Britannia pärast, Vahemerel ja läänerindel. Muuseas, oma 176 õhuvõiduga on Steinhoff saksa õhuässade reas austusväärsel 23. kohal. Paralleelina – nõukogude parim oli Ivan Kozhedub (61–63 lennukit), siis Ivan Pokrõshkin (54) jt.
Turvaabinõud olid väga ulatuslikud. Ainuüksi Bitburgi kalmistu ümbruses patrullis 2000 politseinikku. Tseremoonia järel mindi USA õhujõudude baasi, kus president kutsus ameeriklasi üles „leppima saksa rahvaga".
Kantsler Kohl nentis vastukõnes: „See käik sõjaväekalmistule, sõdurite kalmudele, polnud mitte kerge käik. Ma tänan sind isiklikult kui oma sõpra, et sa võtsid ette selle käigu koos minuga."
Siiski näib, et vaatamata visiidi nigelale foonile jäi riigijuhtide kõnedest avalikkusele domineerima lepituse motiiv – sest just seda rõhutati hiljem, et jänkid ja sakslased matsid maha sõjaaegse vaenukirve.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)