Kui ümmargune on pall?

ROMAN UBAKIVI,      09. jaanuar 2008


Tallinna Ülikooli dotsent Endel Rihvk tõstatas oma järjejutu 9. osas (Kn 5.12.07) kolm intrigeerivat jalgpallialast probleemi. Jätkakem teemat.

Esmalt soovitab Rihvk jalgpalli veelgi atraktiivsemaks muutmiseks teha väravalöömine lihtsamaks, näiteks suluseisu kaotades.

Olen temaga samal arvamusel: "Iga mängu puhul on kõige emotsionaalsemateks hetkedeks resultatiivsed rünnakud." Samas võib asjaolu, et iga värav on raskelt saavutatav väike ime, olla ka jalgpalli hiiglasliku publikuedu põhjuseks.

Publikust tulvil jalgpallikatlas keeb lakkamatu torm. Põhiliselt innustatakse oma meeskonda ja tervitatakse iga mängijate head sooritust või üritamist. Vaid umbes iga poole tunni järel muutub torm orkaaniks ja kärgatab superemotsioon – VÄRAV!!!

Korvpallis seevastu tehakse keskmiselt kaks korvi igas minutis. Publik reageeribki põhiliselt vaid skooritegemisele. Selles mõttes võib korvpalli võrrelda ühekihilise, jalgpalli aga mitmekihilise tordiga.

Kas jalgpalli tohutut populaarsust ei soodusta just asjaolu, et siin on ka nõrgemal meeskonnal alati võimalus võita endast tugevamat? Seda just väravalöömise raskuse ja juhuse suure osatähtsuse tõttu. Seepärast on ka eri tasemega jalgpallimeeskondade vahelised mängud sageli väga pingelised ja pealtvaatajatele nauditavad. Näiteks võib tuua kas või Eesti–Hollandi mängu.

Arvan, et suluseisu ärakaotamine põhjustaks mängijate kuhjumist oma värava ette, nagu väravpallis. Sellega kaasneks vaid mängu kadumine keskväljakult ja jalgpallitaktika vaesustumine– nii ei tooks see pealtvaatajatele mingit rõõmu.

Rahvusvaheline jalgpall on suur äri

Rihvki probleemiasetusest võib jääda väär mulje nagu oleks jalgpallis EM- ja MM-võistlustest osavõtt sarnaselt korv- ja väravpalliga tagatud riigi ja sponsorite rahakotiga. Rahvusvahelisel tasemel jalgpall on suur äri, mis toob kasumit igale osavõtjale. Samuti on Euroopa Jalgpalliliit (UEFA) üks maailma kõige rikkamatest organisatsioonidest ja igal aastal laekub sealt abi meie noortele.

Eesti ja jalgpall

Mis puutub Rihvki teesi, et Eestil ja eestlastel on lootusetu konkureerida endast suurematega jalgpallis, mis on Lääne kultuuriruumis spordialade kuningaks tituleeritud, siis pole see kaugeltki originaalne. Niisugune mõttestamp valitses meil 1968. aastast, mil Eesti sporditegelaste jõupingutuste tulemusena likvideeriti pealtvaatajatele orienteeritud kutseline jalgpall.

Rihvki tõstatatud põhimõttelisele küsimusele vastamiseks soovitan igaühel küsida iseendalt: kas mina ja meie, eestlased, oleme võimelised saama vaimult suureks või mitte?

Kui vastus on eitav, siis on tõesti mõistlik piirduda rahvastepalliga ja naisekandmise võistlustega ning loobuda kutselisest teatrist, kirjandusest, kunstist ja jalgpallist ning lõpuks ka oma riigist.

Kui aga puudub degenerantlik alaväärsuskompleks ja orjaveri, siis ei näe ma mingit põhjust, miks me ei võiks lätlastest ja mõnes mängus ka inglastest paremini mängida. Minu põlvkonnas oli lihtsalt niimoodi mõtlevaid inimesi piisavalt, et taastada 1980-ndate aastate alguses kutseline jalgpall ja kümmekond aastat hiljem riik. Kuid loomulikult on Rihvki probleemitõstatus igati ajakohane, sest sellele küsimusele peab iga uus põlvkond oma vastuse andma.

Teisalt ma ei toeta sugugi Rihvki statistilise analüüsi põhimõtteid ja eeldusi. Tõenäosusteooria järgi on meil edu saavutamiseks jalgpallis vaja eelkõige tahtmist ja tarka juhti.

Keegi ei hakka ju majakese ehitamiseks ootama, millal tuule jm. loodusjõudude juhuslikul toimel statistilise analüüsi alusel liivast ehitusplokid moodustuvad ja majaks vormuvad. Jalgpallis on ehitusplokkide – tippmängijateks sobilike noormängijate – saamiseks vaja tarka peatreenerit, viit treenerit, elementaarseid tingimusi ja tosin aastat tööd.

Mis puutub nn inimmaterjali, siis on seda Eestis piisavalt. Nimelt on jalgpall teiste aladega võrreldes eelisseisus, sest ei nõua kindlate parameetritega ülierilisi eeldusi, nagu korvpall kasvu või kergejõustik eriliste võimete osas. Jalgpall on väga demokraatlik ja kompenseeriv ala. Isegi nõrkuse ja ilmse füüsilise defekti, nagu maailmakuulsa Garrincha lombakuse, võib siin ära peita ja isegi tugevuseks muuta.

Jalgpalli demokraatlikku olemust peegeldab tõsiasi, et Läti näide ei ole sugugi reeglit kinnitav erand. Väike Taani on võitnud Euroopa meistrivõistlused ja vaene Uruguai koguni kaks korda maailmameistrivõistlused. Üliriikidest USA ja endine NSVL pole finaalmängunigi jõudnud. Läti jõudmine EM-finaalturniirile ei olnud kaugeltki kordumatu juhus, mida tõendas ka soliidne mäng finaalturniiril.

Samas ei ole see ka mingi juhus, et Eesti pole erinevalt Lätist tänini finaalturniirile jõudnud. Lätil olid lihtsalt targemad ja võimekamad jalgpallijuhid, kes suutsid ühendada kõik jõud ühe mütsi alla, hoida alal oma vanade mängijate tase ning kasvatada peale noori, säilitades ainuomase mängustiili.

Tippmängijate potentsiaali osas oli meil mõned aastad enne taasiseseisvumist Läti ees isegi paremus. Meil oli treenereid, kes suutsid viletsates oludes kasvatada mängijaid isegi NSVL noortekoondistesse, viimane tähendas aga maailmataset. Meil oli juba üleliidulises sarjas hea kogenud mängijate kaader, esimese karastuse said juba pool M. Poomi põlvkonnast, teisel poolel oli paras luudele liha koguda kodustel meistrivõistlustel ja tagant tulid veel E. Võrgu ja V. Smirnovi head noortemeeskonnad.

Eesti jalgpalli kisendav häda oli vähemalt alates 1965. aastast katastroofiliselt nõrk juhtkond. Tippjalgpall on suur äri ja edu saavutamiseks on sinna loomulikult hädavajalik piisavalt investeerida. Ma olen siiralt tänulik kõigile neile ühe käe sõrmedel ülesloetavatele tehasedirektoritele, kes on Eesti jalgpalli toetanud. Ent nende ressursid olid muidugi piiratud ja kuningas Jalgpall oli teistes liiduvabariikides hoopis kõrgemal tasemel tegelaste hoole all.

Eesti profijalgpalli taastasid mitte selleks kutsutud-seatud juhid-organisaatorid, vaid süsteemiväliselt noortetreenerid – mässuna Eesti NSV ametliku spordipoliitika suhtes.

Suund, mille enne taasiseseisvumist võttis Eesti Jalgpalliliit, oli samuti oma rumaluselt ja tähenduselt võrreldav 1968. a. omaga. See kustutas sisuliselt meie mängijate taseme, rääkimata edasiminekust.

Veelgi enam, tookordne Jalgpalliliidu juhtkond oskas ainukese alaliiduna minna vastuollu Eesti Vabariigi põhiseadusega ning muutuda etturiks poliitilistes mängudes ja Eesti-vastases propagandasõjas. See provotseeris jalgpalli hõlmava kodusõja, mis ala arengule muidugi kasuks ei tulnud.

Jalgpall kasvatusvahendina

Jalgpallimängu harrastamiseks väiksemates maakohtades ei ole vaja sugugi jalgpallistaadione. Jalgpall sündis küll inglise eliidi kinnistes erakoolides, ent tänu oma lihtsusele, kaasakiskuvusele ja odavusele on vallutanud isegi Aafrika vaesemad kõnnumaad.

Minagi mängisin lapsena mõnel platsikesel, väravateks kas kivid või kooliportfellid. Vaja oli vaid palli ja kaht last.

Laste kehalise üldarendava vahendina on jalgpall füüsiliselt ilmselgesti nõudlikum kui Rihvki poolt võrdluseks toodud rahvaste-, võrk- ja käsipall. Võrk- ja käsipallis on tavapärane, et mängitakse kaks päeva järjest. Jalgpallis peetakse taastumiseks hädavajalikuks vähemalt kaht-kolme puhkepäeva.

Olen jalgpalli, ent ka teiste spordialade siiras toetaja ja palun mitte mingil juhul tõlgendada minu faktilisi märkusi taotlusena mõnda spordiala lootusetuks või mõttetuks kuulutada. Arvan, et spordipooldajatena on meie ühiseks vastaseks narkootikumid, joomarlus, suitsetamine, pätlus ja meie koolilastes üha süvenev hirmuäratav kehaline degenerantsus.

Ilma ühisrindeta me pööret paremuse suunas ei saavuta. Seda enam, et tänini pole haridusministergi seda isegi teadvustanud ja eesmärgiks seadnud!

Koolireform läheb minu arvates täiesti vales suunas. Ootan huviga, mida arvab nendest probleemidest Tallinna Ülikooli õppejõud Endel Rihvk.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)