See kummaline meie Eesti!

Juba üle paarikümne aasta mäletame, et meie riigis oli meedia pea täielikult ja järjekindlalt nihkunud võimupartei kätte – opositsioonile jäi vaid Kesknädal ja viimastel aastatel suudeti sellele lisada veel Tallinna TV, et oleks mingisugunegi võimalus ka opositsiooni seisukohtade avaldamiseks.

See kõik oli nii selgelt arusaadav, et opositsioonile avaldati juba nagu kaastunnet: kuna Lääne demokraatia tingimustes olevat tavaline, et just riigivõimu nõrgemale poolele – opositsioonile – antakse meedias teadlikult suhteliselt rohkem sõnaõigust, siis Eesti meedia omanikel oli see nagu hane selga vesi... Veelgi enam: oli olukordi kuni selleni välja, et opositsioonierakonna esimehele ei antud peavoolumeedia ajalehes sõna, kui vahetult enne valimisi avaldati tellitud laimuartikkel, ja nõnda tehti sellise arvestusega, et opositsioon ei jõuaks enne valimispäeva enam laimu ümber lükata jne.

Tahtmatult jäi mulje, et meedia toel jääbki ansiplaste-rõivaslaste Reformierakond igikestvalt võimule. Korduvalt pakuti opositsioonile võimalust: te ainult vahetage erakonna esimees välja – küll siis juba hakkame suurt koostööd tegema…

Aeg aga ei peatunud, ja juhtuski nii, et kolmandal katsel Keskerakonna valimiskonverentsil toimus põlvkondade vahetus ja erakonna esimeheks valiti Jüri Ratas. Edasi sündis ka uus valitsuskoalitsioon Jüri Ratase juhtimisel. Mis aga ei muutunud, oli meedia paigutus neljanda võimuna. Kui siiani oli meedia üle 17 aasta kallutatult olnud valitsuskoalitsiooni teenistuses ja opositsiooni materdati piiramatult, siis nüüd on vahe vaid selles, et vahetus osapool – „nõrguke“ opositsioon materdab nüüd sama meedia kaudu piiramatult valitsust (?!). Mõni näide: Jaanus Karilaiu argumenteeritud vastuväited Postimehe 29. detsembri laimavale juhtkirjale jäeti avaldamata; kui majandus- ja taristuminister Kadri Simson tuli auga välja talle avaldatud umbusalduskatsest parlamendis, siis Postimees väga ebaeetiliselt nimetas teda ülbeks kuulipildujaks, ja mitte ainsatki tunnustavat sõna jne jne. Kas on seda palju tahta, et ühel demokraatlikul Euroopa väikeriigil oleks mõlemaid osapooli austav neutraalne meedia?

Nüüd Keskerakond kui peaministripartei koos koalitsioonipartneritega püüab enda populaarsust tõsta rahva elujärje igal võimalusel parandamisega; ka lootuses, et ehk mõni meile kallis töökäsi või kaitseväelane hakkab välismaale põgenenuna mõlgutama mõtteid kodumaale naasmise üle. Samas jääb mõistatuseks, miks tänane peamine opositsioonijõud – paremliberaalne Reformierakond – loodab võita valijate poolehoidu vaid vastaste laimamisega. Kui siiani oli sel parteil „peksukotiks“ Edgar Savisaar, siis nüüd nad ikkagi teisiti ei oska: Savisaare asemel tuli leida uus tümitatav, kelleks sai nüüd Jüri Ratas; seda saame keskajalehtedest lugeda ja karikatuure vaadata iga päev. Iga pisiasja kallal noritakse kapitaalselt – 94% pensionäridest võidavad ja ainult 6% kõige kõrgemalt tasustatud pensionäre peavad natuke tagasi panustama, aga kriitika maksureformi pihta kostub ikka taevani.

Austatud Heinz Valk ütles õiglaselt, et tema heameelega on nõus solidaarsusest vaesemate suhtes selle väikese summa panustama.

UDO KNAPS, Märjamaa

Jaga |