Raaamatu "Peaminister" 24. osa

16. november 2005


Teiste saadikurühmade hoiak jäi aga kõhklevaks.
Heinz Valk: "Osa mehi pidas rahvarindelaste ettepanekut lolluseks, järjekordseks odavaks nõksuks, millele ei järgne mingit vastukaja ei Moskvast, ei vabast maailmast. Tüüpiline oli siin kristliku võitleja Illar Hallaste arvamus, kes välkuvi silmi ning põlgliku hääletooniga teadustas: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?" Võib-olla oli ta riigipöörajate võidus veendunud, võib-olla mõjutasid tema arvamust muud tegurid."

Enn Põldroos: "Ta [Illar Hallaste] väitis, et iseseisvuse väljakuulutamine jääks tühjaks ja tarbetuks deklaratsiooniks, mis ei muudaks midagi ja oleks kahjulik. […] Nimetasin teda reeturiks."

Mürgiseid repliike pildus ka Jaak Allik: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?"

Iseseisvuse viivitamatu väljakuulutamise idee hakkas ka redaktsioonikomisjonis toetajaid kaotama.
Enn Põldroos: "Vastu olid kristlikud demokraadid, liberaalid, sõltumatud demokraadid. Taganesid ka Lauristin ja Rüütel. Algul arvati, et n-ö tagavaraks tuleks eelnõu ikkagi koostada, läheb siis seda tarvis, kunas läheb. Hiljem loobuti sellestki kavatsusest."
Rein Veidemann: "Kristlikud ja sõltumatud demokraadid on vastu iseseisvuse väljakuulutamisele, vene saadikutest kõnelemata. Seepeale lööb kõhklema ka Lauristin ja mitmed teisedki Rahvarinde saadikud."

Väga raske on seletada, mis ajenditest lähtusid need inimesed Toompea lossis. Põldroos arvab, et ühtedel põhjustas tõrkeid hirm, teistel rivaliteet.
Enn Põldroos: "Ei mingit vabadust, kui ise taastuva riigi etteotsa ei saa. Olgu või putshistlik Venemaa, peaasi, et mitte omad eestimaised konkurendid."

Mõistes niisuguse käitumisviisi hukka, lisab Põldroos oma raamatus aga, et rahvarindelased oleksid sarnases olukorras käitunud samamoodi. Mina seda ei usu. Rahvarinne polnud ERSP, vaid demokraatlik rahvaliikumine. Rahvarinde tegutsemise alused ja õigustus poliitikas olemiseks olid kindlasti teistsugused. Meil polnud ju aega abstraktseks rivaliteediks, meil oli vaja lahendada elulised küsimused. Millise riigi me saame? Kas demokraatliku või mitte? Elujõulise või sisemiselt lõhestatu? Polnud ju mingit "Rahvarinde fundamentalismi" doktriini, oli avatud poliitika, kus kõik said kaasa rääkida.
Kindlasti oli rahvarindelaste hulgas nii hirmust kui ka rivaliteedist haaratud inimesi, kuid meie hulgas olid ka Põldroos ja teised, kes oleksid suutnud neid õigel liinil hoida.
Kõhklev pool ei istunud tegevusetult. Lakkamatult peeti välknõupidamisi. Õige pea tekkis kahtlusekortse ka liberaalide otsmikule. Tudisema lõi mõnegi hommikul veel julge mehe otsusekindlus.
Tuli kokku ülemnõukogu presiidium. Nagu öeldud, oli presiidiumi koosseis vahepeal muutunud, rahvarindelasi vähemaks jäänud. Nüüd avanes võimalus näidata, mil määral ollakse valmis langetama strateegilisi otsuseid. Näidatigi. Öeldi, et tuleb tegutseda ikka tasa ja targu, ei tohi üles näidata mingit omapoolset initsiatiivi, vaid oodata sündmuste edasist arengut.
Kadri Must: "Selline lähenemine vaevalt küll vastas Eesti tolle hetke huvidele. Putshistidele seda just vaja oligi, et Baltikum distantseeruks Moskva sündmustest ja peaks end alalhoidlikult ülal. Nende eesmärk oli saada kõigepealt kontrolli alla Moskva ja murda seal demokraatide vastuseis võimuhaarajatele, seejärel oleks õiendatud arveid ka Leedu, Läti ja Eestiga. Selles mõttes töötasid putshistide kasuks kõik need mehed, kes Arno Almanni sõnul rääkisid tookord, et midagi ei ole teha, tuleb tagasi tõmbuda, kunagi võib uuesti hakata iseseisvuse eest seisma.
EKP-meelsed "sõltumatud demokraadid" kutsusid üles mitte ärritama Moskvat. Eesti Komitee juhid olid seisukohal, et Moskvas toimuv ei puutu üldse Eestisse."

Selle osa oma raamatus "Iseseisvuspäeva sünd" pealkirjastas ajaloolane Kadri Must "Ettevaatlikkus eelkõige". Kas peale inimliku ettevaatlikkuse leidus ka muid põhjusi, mis sundisid ülemnõukogu saadikuid kavandatud otsusele pidureid peale panema, sellele küsimusele ei ole veel vastatud.
Järgnev jääb ebaselgeks. Kui ülemnõukogu täiskogu kokku tuli, võeti päevakorda küll mitmesugused muud pöördumised ja avaldused, aga mitte otsust Eesti riiklikust iseseisvusest. Saalis tekitas see arusaamatust. Marju Lauristin tutvustas saadikutele eelnõu "Avaldus sõjalise riigipöörde katsest N Liidus". Tiit Made küsis seepeale, kas ei tasuks "ikkagi veel kaaluda, kas meie poliitilise otsustuse samm ei võiks olla pikem kui jänesehaak, mida kavatseme selle dokumendiga teha". Ants Veetõusme, Ain Tähiste ja veel mitmedki saadikud tõstatasid küsimuse, kas nimetatud avalduse asemel ei tuleks vastu võtta hoopis tõsisem dokument.
Lauristin selgitas, et "redaktsioonikomisjon või töögrupp ei saanud mandaati seda laadi dokumentide väljatöötamiseks". Kui küsimused jätkusid, siis kinnitas ta veel kord, et "vanematekogu koosolek, kus meie komisjon moodustati, igatahes ei andnud meile konkreetset ülesannet teha teie nimetatud projekti".
Kadri Must arvab aga, et päris nii see ei olnud. Mitmed koosolekul osalenud poliitikud, sealhulgas isegi Heino Kostabi, kinnitavad, et otsustati ette valmistada ka projekt Eesti riiklikust iseseisvusest. Samuti viitab sellele ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise lühiintervjuu ajalehele Postimees, kus selleks päevaks ettevalmistatavate dokumentide seas nimetatakse ka dokumenti Eesti riiklikust staatusest.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)