„President“ – etendus rahvale

Riigireform võiks alata sellest, et kaotada (istuva presidendi poolt silmnähtavalt mõttetuks muudetud) vabariigi presidendi ametikoht. Eesti ei vaja esiametnikku 70-liikmelise õukonnaga, kel puudub sisuline võim. Kui vananevad poliitikud soovivad mugavat langevarju, saatkem nad Brüsselisse hea elu peale.

Miljoni vaese riik saab suurepäraselt hakkama ka sel moel, kui ühildada Riigikogu esimehe ametikoht presidendi ülesannetega. Sel juhul tuleks praegune hall bürokraat välja vahetada vähe elavama ja karismaatilisema isiksuse vastu.

Savisaar, muide, oleks Riigikogu esimehena presidendi ülesannetes üks paremaid kandidaate ainuüksi seepärast, et ta ei laseks Reformierakonna noortel kukkedel puldist rahvasaadikuid mõnitada nende küsimustele vastamise sildi all.

Mis oludes me presidenti valime

Eesti riik on justkui atrofeerunud vatsakestega süda. Pumpab verd loiult ja äsja läbitud kahesaja viiekümnest meetrist (25 aastat) on võhm nii väljas, et ette võetud maratondistantsi läbimine tundub üsna lootusetu. Ei ehitata riiki paari aastaga! Need, kes räägivad, et meie riik on valmis, manipuleerivad rumalate ja ükskõiksetega. Neid leidub publiku hulgas kahjuks üha rohkem.

Riigist rääkides, siis põletame raha heleda leegiga, kuid tulemust pole ja kunagi tehtud reformide mõju riigi arengule on haihtunud. Estonian Air, raskustes riiklik energiafirma, Eesti Raudtee nukker seis ja Tallinna Sadama mängud laevafirmadega.

Alles olime uhked, et oleme konkurentidest ette rebinud. Kuid riigi ülesehitamine ei ole sprint ja kiiruse eest auhinda ei anta. Eesti areng on tulnud suurte elanikegruppide arvelt. Nende poole miljoni töötaja arvelt, kes teenivad kusagil 600 euro ümber kuus, millega saab hädapäraselt rahuldada inimese esmased vajadused.

Eesti riik ei saa ega tohi eksisteerida selleks, et sajal tuhandel ametnikul oleks mõnus põli. Eesti riik on ellu kutsutud, et siin elaval miljonil normaalsel inimesel oleks hea elada, nad tuleksid normaalajaga töötades normaalselt toime ning tunneksid end piisavalt turvaliselt, et Eestisse järglasi sünnitada.

„Talendid koju!“

on tühjalt kõmisev loosung, kui neil siin midagi teha pole, nende lastele ei jätku lasteaiakohti või kui toidu ostmiseks tuleb sõita poolsada kilomeetrit. Tühja tuult tallava presidendi kantselei ametnike palk samal ajal on üle 2000 euro ja mingit talenti pole Kadriorus vaja. Küll pead sa olema alati valmis langema tujuka kuninga ohvriks – nagu juhtus targa, haritud ja tohutu töövõimega Iivi Anna Massoga.

Põhiseadus ütleb, et Eesti riigi mõte on eestlaste keele ja kultuuri säilitamine. Kuid ma laiendaksin seda kõikidele neile, kes on Eestis sündinud, omagu nad siis punast või halli passi: kõik siin sündinud inimesed ja nende vanemad peavad ennast ühtviisi hästi tundma. Selleks peab ühiskond olema endaga toime tulevate, avatud hoiaku ja avala mõttelaadiga inimeste kodu. Meid ei vii edasi erinevate elanikkonna gruppide vastandamine. Minu jaoks on venelasest naabrimees oma vahva perega sama usaldusväärne ja „oma“ kui mu sugulased. Esimene Eesti Wabariik oli mitmes mõttes Euroopa demokraatia esirinnas. Üks seadus, mille üle võisime õigustatult uhkust tunda, oli kultuuriautonoomia. Olla suurmeelne – see peaks olema väikerahva enesestmõistetav omadus. Intelligentse väikerahva, kes oskab ise elada ja laseb ka teistel elada.

Ma ootan uuelt presidendilt, et ta asub esmajärjekorras meie keele ja kultuuri kaitsele. Käies regulaarselt vene koolides rääkimas venelastest vene lastele sellest, kui ilus on eesti keel ning sellest, et Eestimaal elades peab iga siinse kodaniku jaoks olema auasi eesti keelt osata. Seda muidugi mitte vormis, kus puuduliku keeleoskuse juures sunnitakse sind äkki kümnenda klassi füüsikat või keemiat eesti keeles omandama. See on juba lingvistiline inkvisitsioon, mitte hariduse andmine.

Ilves ütles sügisel 2011 oma esimese ametiaja viimases kõnes parlamendile, et „Eesti väärikad kodanikud väärivad ka seda, et president, parlamendi ja valitsuse liikmed ning ametnikud nii riigi kui kohaliku võimu tasandil suhtuksid rahvasse kui täiskasvanud inimestesse: ausalt, avatult ja täie lugupidamisega.“. Ausust ega avatust pole täna, viis aastat hiljem, ikka veel mitte kusagil näha.

Wikileaks ja USA mõju Eesti poliitikas

Presidendi institutsioon on rõõmustanud ajakirjanikke kaks korda: Lennart Meri ajal ja Ilvese ajal. Esimene oma kirglikkuse, erudeerituse ja ekstsentrilisusega. Teine paraku Wikileaksi skandaaliga ning naisterannas purjetamisega. Kas ikka on esileedi tiitlit väärt lätlannast kullakaevur, kellel varsti kolme erineva mehega kolm last ning kes valetas oma teise lapse isaks vähki surnud mehe, kes mitte kuidagi selle lapse isa olla ei saanud?

Ilves on olnud presidendina läbikukkumine. Kuid ega teda see eesti rahvas suurt huvitanudki. Kui enne ametisse astumist oli ta USA suhtes üsna jahe, siis varsti peale presidendiks saamist muutus ta tulihingeliseks USA huvide esindajaks Läänemere kaldal.

USA näeb Eestit selgelt üleminekumaana, millelt ei oodata hetkel enamat peale oma huvide respekteerimise, seda peamiselt Venemaa suunal (Venemaad ei tohi provotseerida). Wikileaksi diplomaatiliste memode hulgas ei olnud vist mitte ühtegi top-secret-dokumenti ehk avalikkusse jõudsid tavalised ametialaseks kasutamiseks mõeldud memod. USA on tundlike ja eriti salajaste dokumentidega äärmiselt hoolikas ning neid ei hoita suurtes andmebaasides nagu Pentagoni oma, kust Wikileaksi lekitatud materjalid pärit on.

Ameerika saatkonna ja Washingtonis asuva Välisministeeriumi kirjavahetuses ei ole Ilvese iseloomujoonte kirjeldamisel värvidega kokku hoitud. Tema kohta kõlavad epiteedid „arrogantne“, „jultunud“, „upsakas“ – kuid vastukaaluks ka „peente kommetega“ ja „intellektuaal“. President Ilvese nimi esineb Wikileaksi kaudu avalikuks tulnud USA diplomaatiliste ettekannete andmebaasis 103 raportis, mis on ka Eesti poliitikute kohta suurim arv. Teisi tuntud Eesti poliitikategelasi nagu Andrus Ansipit, Edgar Savisaart või Mart Laari mainitakse igaüht vähem kui sajas dokumendis.

Edasi märgitakse: „Ehkki presidendivõim on Eestis piiratud, näitas president Meri, et kombinatsioon soodsast positsioonist arvamuste väljendamiseks, valmidusest laiemalt tõlgendada presidendivõimu ulatust, eruditsioonist ja lihtsalt vanast heast sarmist ning taibukusest aitavad sellele institutsioonile kaalu lisada ning Eestil esineda rahvusvahelisel areenil oma kaalukategooriast kõrgemal. Kuigi me ei näe praeguste kandidaatide seas kedagi, kes Merile lähedale jõuaks, on peente kommetega ja Columbia ülikooli haridusega Ilves ilmselt kõige lähem.“

Sama allika kohaselt selgitas Ilves, et ta on juba kaks korda pidanud oma maa teenimise huvides loobuma mugavast elust – esimest korda, kui andis ära koha Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhina, asumaks suursaadikuks Washingtonis; ning taas, kui nõustus hakkama välisministriks. „Ilves väitis, et ta pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, mil on nii napilt võimu kui Eesti presidendil.“

Lääs pakub meile katust. Küsimus on, kas meil ei tule selle katuse eest mitte liiga kõrge hinda maksta.

President ja seadusloome

Riigikogu VII ja VIII koosseisu tegutsemisaja jooksul on president Meri jätnud välja kuulutamata 33 seadust, neist 8 puhul pöördus ta Riigikohtu poole. Riigikohus rahuldas riigipea taotluse 7 korral. Riigikogu IX koosseisu tegutsemisaja jooksul on president jätnud välja kuulutamata 8 seadust. Riigikogu IX ja X koosseisu tegutsemisaja jooksul on president (Rüütel) jätnud välja kuulutamata 13 seadust, neist 1 puhul pöördus ta Riigikohtu poole.

Ilves presidendina on oma kõnedes küll rõhutanud, et halb seadusloome on taunitav, kuid ei enamat. Vildakalt koostatud pakettseadused, millega Reformierakond on läbi surunud ühiskonnas vastasseisu tekitanud seadusepügalaid, muutusid vahepeal juba normiks.

Me ei ole saanud Ilvese käest vastuseid, miks ta nii teeb: sõnades justkui normaalne mees, tegudes aga valitseva koalitsiooni kuulekas käpiknukk? Mäletan, et ühes intervjuus oli ta lausa uhke selle üle, et pole kunagi sekkunud erakondade vahelisse nägelusse ehk siis üldse sisepoliitikasse.

Välispoliitika on ju turvaline ja mugav viis ennast kui isikut promoda. Seda enam, et Eestil puuduvad välispoliitikas oma seisukohad. Eesti president Ilves on siiani refereerinud välismaal USA seisukohti Eesti välispoliitika osas. Vaba Euroopa toimetaja jätkab oma tööd, lihtsalt teisel, vaesusega sarnaneval ametikohal.

Ilves ei ole eestlaste president. Ta on läbi oma kahe ametiaja olnud Reformierakonna president. Teisel ametiajal viis ta oma avalikud esinemised Eesti meedias miinimumini. Teda ei huvita Eesti meedia. Ta on viimased aastad otsinud endale uut töökohta väljaspool Eestit. Seega on tal vaja flirtida rohkem välismeediaga – mitte niivõrd presidendina, vaid Toomas Hendrik Ilvesena, kes pääseb püünele, kasutades oma ametikohta.

Presidendi kantselei ei armasta pressivabadust. Küll aga on nad lõukoertena Eesti pressi kallal, kui viimane Kadrioru arvates teeb ülekohut meie liitlastele.

Näide. Oktoober 2015. Viis nädalat veebis ja ETVs näidatud keskkonnahariduslik laste õppefilm võeti presidendi kantseleist ja valitsusest tulnud „signaalide“ peale maha – väidetavalt rikkus see suhteid liitlastega. Ühe tööpäeva hilisõhtu oli keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonna juhatajale Maris Kivistikule pingeline. Telefon oli järjepanu saabunud kõnedest „punane“ – nõuti, et keskkonnaameti kodulehelt peab kaduma video nimega „Võõrliigid Eestis“, kuna see on julgeolekurisk. Kuidas riigihanke korras tellitud naljakad lastefilmid riigile kahju võiks teha?

Lennart Meri – vastuoluline presidendi etalon

Meri ei pidanud pingsalt suurte riikide riigipeade poole piiluma, et neilt šnitti võtta. Ta oskas ja julges olla president omal moel. Ta julges olla stambi- ja krambivaba ning rikkuda reegleid, ilma et keegi kahelnud oleks, et ta reegleid tegelikult tunneb ja austab. Tänu säravale, erudeeritud, karismaatilisele ja keeli valdavale presidendile oli värskelt taasiseseisvunud Eesti muu maailma silmis kohe riigina veenev. Keeleoskuse taseme üheks indikaatoriks on, muuseas, oskus selles keeles nalja teha ja nalja mõista. Meri viskas nalja mitmes keeles. Ja väga head nalja.

President Meri oli ka see ainus Eesti riigi institutsioon, kes oli keset 1994. aasta tormist septembriööd võimeline vastu võtma telefonisõnumi parvlaeva Estonia hukkumisest. Ning jäämata ootama, millal ärkavad protseduurireegleid tundvad ametnikud, asus ta tõelise riigipeana kohe tegutsema. Just temal oli õigus öelda, et riik peab toimima 24 tundi ööpäevas.

Lennart Meri on teinud kõigi järgmiste presidentide elu raskemaks, sest kõik nad peavad kannatama välja võrdluse temaga. See võrdlus ei pruugi tulla neile kasuks.

Ilvesest madalamale on raske langeda. Ideaalis peaks president olema suurkuju, keda ei ähvarda mõne erakonna tagatoa käpikuks saamine. See mees või naine peab olema piisavalt karastunud, et pidada vastu nii poliitikute kui ka meedia rünnakutele. Sulgeda ennast Kadrioru lossi turvatuppa on muidugi võimalik, kuid lihtsam oleks olla näoga rahva poole, poliitikutele ülalt alla vaatav autoriteet. Mitte rahva isa nagu bolševike verise kulla pesija Kostja Päts, kes suri Nõukogude Liidu personaalpensionärina. Mitte võõra võimu marionett, nagu seda oli ennast Kadrioru vannitoas maha lasknud Johannes Vares-Barbarus. Eesti rahvas ei ole haige, kuid me kõik oleme tüdinud poliitikute ja politiseeritud ametnike rumalusest, valedest ja ignorantsusest.

Presidendi ametikoha profiil sobibki just ennast poliitikas tõestanud tipptasemel poliitikule, kes on oma erakonnast üle kasvanud ja seega sõltumatu!

Suurkujud

Ma ei saa kuidagi nõustuda kriitikaga, justkui oleks halb, et presidendiks pürgivad mitte esimeses nooruses poliitikud. Esiteks on vanusetsensus 40 eluaastat igati mõistlik. Teiseks on just sellised poliitilised suurkujud nagu Edgar Savisaar ja Siim Kallas üle igasugusest parteilisest mõjutamisest. Kallas konkreetselt ei salli tänaseid piiratud mõistuse ja primitiivse mõtteviisiga noorukeid Reformierakonna tagatoas. Minul, vastupidi, tekib küsimus, miks ja kas ka tegelikult soovib Allar Jõks saada presidendiks? 

Rainer Vakra hinnangul on Eesti lähiaastate julgeolekurisk number üks radikaalsusele õhutavad parempopulistlikud poliitikud, kes oma võimuiha rahuldamiseks üritavad eestlased omavahel põhjalikult tülli ajada. EKREIIDID – ütles Keskerakonna ülejooksik Vakra, on ohtlikud! Kuid ta jättis targu ütlemata, et nad on ohtlikud sotside võimupositsioonidele. Siin ütlen neljanda presidendikandidaadi nime ja see on Mart Helme. Niisiis: Kallas, Jõks, Helme ja Edgar*. Kallasel ja Edgaril on meediaga delikaatne suhe. Jõks on meedia lemmik ja Helmega on meedia sunnitud arvestama. Kuid nad kõik on paremad partnerid kui praegune Ilves.

Presidendi institutsioon ei tohi toita kvaliteetse meedia arvelt kollaseid väljaandeid nii nagu see on juhtunud Ilvese ajal. Kuid meedia peab tegema läbi sisekaemuse, et nad edaspidi ei langeks organiseeritud santaažide ohvriks, nagu juhtus Arnold Rüütli vastu organiseeritud Kadriorgia puhul.

Eesti vajab presidenti, kes ei häbene oma rahvast, on võimeline parteide tagatoad  puu taha saatma ja peaministri avalikku häbiposti panema, kui see  seab mõne välisriigi huvid Eesti huvidest ettepoole. Ilves tegi meile selgeks, milline mõttetu ripats võib olla Vabariigi President. Peame leppima sellega, et presidendi institutsioon jääb kestma veel vähemalt aastani 2026.

Kuid me ei tohi leppida, et Kadriorgu astub näiteks Marina Kaljurand, kes oleks samamoodi nagu Ilves poliitiline ettur ühe erakonna tagatoa käes. Vajame sõltumatut presidenti, kes on käinud läbi tulest ja veest, kes suudab suhelda nii Ida kui Läänega ning kes ei ülbitse ei Kapa-Kohilas elava tädi Maaliga ega Mustakivi teel elava perekond Ivanoviga. Presidenti, kes ülemaks kui jänkide tankid peaks meie oma esmast kaitsevõimet ning kes pidukõnedes ei muutu manitsevaks papiks.

Ennustan – valijameeste kogus saavad enim hääli Siim Kallas ja Mart Helme. Uueks presidendiks saab Siim Kallas. Iroonilisel moel oleks see ühtlasi tänase vastikult kitsarinnalise ja väiklase Reformierakonna lõpu algus.

*Jakko Väli ettekandest 30. mai konverentsil „Millist presidenti Eesti ootab“ Rahvarinde muuseumis.

Varem on samalt konverentsilt Kesknädalas ilmunud Kaur Kenderi ettekanne „Millist presidenti Eesti ootab? Diagnoos, prognoos, nekroloog. Ja proloog“ 8. juunil ning Raimond Kaljulaidi ettekanne „Eesti vajab/majandus/rahandustaustaga presidenti“ 15. juunil. –Toim.

Jaga |