20 aastat ühest avantüürist

Teisiti kui avantüüriks ei oska 4. novembril 1990 Eestit tabanud „šokki" kuidagi nimetada. Mitte mingi poliitiline loogika ei lubanud sellist liitu ennustada. Jaak Alliku, Sirje Endre, Siim Kallase, Kaido Kama, Tunne Kelami, Toivo Kuldsepa, Vardo Rumesseni ja Indrek Toome allkirjastatud „kaheksa avaldus" sai kiiresti „enamlaste-kelamlaste" sobingu sildi.

Sobingus sisendati äärmiselt üldsõnaliselt, et Eesti on võimukriisis ja et selle ületamiseks tuleb kohe, sealhulgas "venekeelse elanikkonna autoriteetsete esindajate vahetul osavõtul" moodustada „rahvusliku ühtsuse valitsus".

Kes olid need „autoriteetsed esindajad", kellele ka võimu nõuti? (1991. aasta suvel osutusid nendeks nn intrid!) Tegelikult oli kriis tabanud vaid kaht jõudu, EKP-d ja ERSP-d, kes püüdsid nüüd oma allakäiku päästa rahva saatusega mängides.

Eesti meedias, mis oli juba vabanemas EKP kontrolli alt, aga polnud veel muudetud meediamogulite hääletoruks, asendus ehmatus peagi nördimusega. Oli selge, et "venekeelse elanikkonna autoriteetsete esindajate" osavõtul EKP soovis iseseisvumiskurssi hoidnud Rahvarinde valitsust üle võtta. Avantüüri mastaap ja küünilisus ületas kõik seni kogetu. Alliku, Toome ja Kallase taustaks oli kuulumine EKP tippnomenklatuuri. Aastakümneid Soomes töötada lubatud Toivo Kuldsepa „erisidemed" olid avalik saladus.

Dissidendid Kelam ja Rumessen, kes olid oma karjääri rajanud kommunistide paljastamisele, tegid üleöö kannapöörde. EKP-ga, keda Hirvepargist alates oli rahvavaenlasteks tõrvatud, äkiline ühte paati istumine oli väljaspool igasugust moraali ja loogikat. Avalduse hõre retoorika - Savisaare Rahvarinde valitsuse tegevuse paljusõnalise kriitika sisuline tühjus - oli hämmastav. Ei mingeid programmilisi ettepanekuid! Oli vaid üks mõte - andke võim meile! Ettepanekuid, mida ja kuidas senist poliitikat muuta, samas ei tehtud. Eesti taasiseseisvumisvõitluse ideaalid ja parteide usutavus oli saanud tõsise löögi.

Mis üldse toimub? Kes on Eesti poliitikud tegelikult? Keda me võime usaldada? Need oli küsimused, mis kerkisid halastamatult ja nõudsid vastust.

Küsimus aga jääb: millega enamlased-kelamlased rehkendasid ja mida tegelikult kavandasid?

Milleks valmistusid "enamlased"?

Mitte juhuslikult jätab avaldus vandenõulaste plaanid hämaraks. Eesti Vabariigi taastamine oli vähemalt kahele EKP liidrile kui mitte vastuvõetamatu, siis vähemalt probleemne. Avalduse üks ideolooge Jaak Allik oli ideeline kommunist, kes püüdis viimse hetkeni EKP-d ajaloo prügikasti minekust päästa. Talle oli ja jäi Eesti Vabariigi taastamise idee vastuvõetamatuks. Vastumeelsust Eesti kui rahvusriigi loomise suhtes väljendas ta korduvalt.

Selles võib veenduda Alliku ühele „vaimsele isale", nn tõelisele internatsionalistile Rem Blumile kirjutatud järelhüüdes.

1991. aasta 20. augustil oli Allik Kama kõrval üks neist eestikeelseist Ülemnõukogu saadikuist, kes Eesti Vabariigi taastamise hääletusel ei osalenud. Allik eelistas sõita Viljandisse „teatriasju" ajama. Ta ei tahtnud oma isa ja ema elutööd - Eesti Vabariigi hävitamist - korstnasse kirjutada.

Toome ja Kallasega oli lihtsam - nemad olid pragmaatilised nomenklatuurlased, kes tahtsid olla igas pulmas peigmehed, s.t nende ainus alasti huvi oli võim.

Toivo Kuldsepale ei tähendanud Eesti Vabariik midagi head. „Kaheksa avalduses" kesksel kohal olnud Rahvarinde välispoliitika kriitika saab tagantjärele aga mõistetavaks. Baltimaade taasiseseisvumises olulist osa etendanud Rootsi diplomaadi Ahlanderi analüüsi kohaselt pingutas Kuldsepp koos Toomega tõsiselt Rahvarinde läänekontaktide takistamiseks! Et Kuldsepa seotus "teenistusega" oli avalik saladus, siis oli Rahvarinde valitsuse välisministri Lennart Meri üheks esimeseks saavutuseks.

Toome usaldusmehe Kuldsepa pagendamine välisministeeriumist! „Rahvusühtsusvalitsus" oleks mitte ainult taastanud Kuldsepa karjääri, vaid ka KGB vahetu kontrolli valitsuse välissuhtluse üle! ERSP ja Eesti Komitee juhid tegid esialgu aga näo, et nemad „ei tea" midagi!!!

„Kelamlaste" kaalutlused

Kelamlaste poolelt vaadates varjestas enamlastesõbralikku võimustrateegiat ühine „usaldusminevik". Kommunism ja antikommunism olid mitmele neist mitte põhimõtte, vaid poliitilise konjunktuuri küsimus. Kelamil oli Toomele-Allikule ette näidata ebaõnnestunud katsed EKP-sse astuda. Eesti Komitee radikaalse tiiva liidril Sirje Endrel ning Kallasel-Allikul-Toomel oli ühine komsomoliminevik.

Kuid pidi olema eriti naiivne arvamaks, et kelamlased kavatsevad tõesti EKP-ga püsivama liidu luua. Dissidendid ei kavatsenud kellegagi võimu jagada, ei Rahvarinde ega EKP-ga.

Pealegi: koostöö vastu olid ERSP peamised sponsorid - pagulased. Pagulaste ja nn kaikameeste kinnismõtteks oli: „Kommud seina äärde!" (vt ERSP-AEG, Tallinn 2008, lk 21). EKP rüppe tõukas ERSP-d eelkõige majandusoskuste ja administratiivtöö kogemusega inimeste puudumine. ERSP peamised piiritagused rahastajad said aga šoki. Selge, et EKP-d oli ajutiselt vaja vaid hoopis tugevama Rahvarinde kõrvaldamiseks. Siis oleks kinga saanud ka EKP. Alliku ja Toome ideoloogiline lömastamine (nende vaated polnud saladus), Kuldsepa täpselt ajastatud „paljastamine" jne oleks peagi taganud ERSP-le ainuvõimu. Pagulastele antud selgitused, et liit EKP-ga on vaid „taktika", viimaseid ei veennud. Sedavõrd jõhker bolševistlik pragmatism läks Läänes juba kodunenud inimeste jaoks (Rebas jt) ikka üle igasuguse piiri.

Rahvarinne ja „rahvusühtsusvalitsus"

Väikseimgi kahtlus, et rahvusühtsuse „ülla" loosungi taga peitus Rahvarinde valitsuse ja kogu liikumise põhjalaskmise kava, tekitab avalduse teinuis tõsist ärritust (Jaak Allik). „Kaheksa avaldus" on tõesti kavalalt koostatud. „Solvujad" aga arvestavad, et tuntakse vaid dokumente, mida Eesti Komitee oma klantsväljaandeis ära trükib.

Kuid ERSP ja Eesti Komitee varjujäetud avaldused räägivad teist keelt. Näiteks ainult kolm päeva enne kollektiivrünnakut koostatud „Eesti Komitee poliitiline avaldus" nõretab vihast ja laimust Rahvarinde valitsuse vastu (vt Eesti Komitee ja juhatuse materjalid 1991, lk 49). See on totaalne usaldamatusavaldus valitsusele koos üleskutsega „edumeelsete" erakondade koondamiseks valitsuse ja selle juhi asendamiseks. „Edumeelsete" hulka arvati loomulikult vaid rahvusradikaalsed ja kristlikud grupeeringud. Võimalik, et ka Rahvarindest oleks keegi kuidagi kampa võetud. EKP liidritel (Toome) oli pikk kogemus n-ö tööliste esindajaga poliitbüroos (nagu seda oli kellumees Valeri Liiv), et nomenklatuurset ainuvõimu kuidagi maskeerida. Kindlasti poleks kaasatud Rahvarinde tippjuhtkonda.

Samalaadset „oskust" oli üles näidanud ESRP. Eesti Komitee juhatusse lasti „valida" vaid Edgar Savisaar (üksi kaheteistkümne vastu) ainsa eesmärgiga jätta mulje, et ka Rahvarinne on kõigi ERSP saamatuste ja rumaluste taga.

Rahvarindel oli aga ka parema tahtmise juures võimatu ERSP-ga ühte valitsusse minna. Selle põhjused olid selged. Mitte ainult see, et ERSP oli korduvalt Eesti Komitee toel Rahvarinde valitsust "kukutanud". ERSP juhendamisel nn Kaitseliidu „piirikaitseõppuste" sildi all tüli õhutamine Venemaa suunal, SS-veteranide kokkutulekute (Toris) toetamine jne olid võtnud viimase usalduse neilt kui parteilt, kelle eesmärk pole Eesti venelastega tülli ajamine. Rahvarinne ei saanud võtta vastutust ERSP provokatsioonilise poliitilise joone eest. Konfliktide õhutamine jäi ERSP üldise teovõimetuse juures nende võimustrateegia peamiseks ressursiks.

Rahvarinde „kaasamine" 1990. aasta sügisel oleks vastanud sellele poliitilise võimu mudelile, mida Toome ja Allik olid kavandanud juba 1988. aasta kevadel, kui nad käivitasid Rahvarinde EKP-le allutamise kava. Tollase ebaõnnestumise eest pakkus ERSP nüüd võimalust võtta revanš ja purustatud Rahvarinde jäänused alla neelata.

Rahvas aimas avantüüri ohte

Eesti avalikkust haaras tõeline paanika. Savisaare juhitud Rahvarinde valitsus ei võtnud ega saanudki võtta enamlaste-kelamlaste avaldust tõsiselt. Rahva ja valitsuse valulisel reaktsioonil olid ühised juured. Eesti avalikkuse poliitilised instinktid olid tollal veel terved, meedias toimus veel elav mõttevahetus. Väljajoonistuvad tulevikukuvandid olid üsna ühesed. Okupatsiooni lõpetamine, võõrarmee väljaviimine, KGB tegevuse tõkestamine jne, mille tegematajätmises Savisaare valitsust Endre, Kama jt  süüdistasid - see polnud aastal 1990 ühelegi valitsusele jõukohane.

Olgu märgitud, et Savisaare valitsus tegi juba 1990. aasta suvel lõpu KGB finantseerimisele Eesti eelarvest! Bakatiniga sõlmitud lepingu alusel Eesti politsei loomise talle süüks panemine oli aga karjuv demagoogia.

Eesti seni ikkagi üsna stabiilne areng oleks katkenud, meie usaldusväärsus välismaal oleks järsult vähenenud. Kõigile erimeelsustele vaatamata koondas Rahvarinne enda ümber tsentristlikke jõude, kes jagasid realistlikku arusaama Eesti tulevikust ja taasiseisvumise teedest. Valitsus oli suutnud seniseid arenguid väga edukalt suunata. „Rahvusühtsusvalitsuse" tulemuseks oleks olnud kõik muu, peale lubatud ühtsuse ja tegususe.

Kelamlaste-enamlaste vandenõu oleks poliitilist tsentrit oluliselt nõrgestanud, õigemini selle ära uhtunud ja Eestit sügavalt destabiliseerinud. ERSP ja EKP liit ei olnud ega saanud olla strateegiline. Sellesse intriigi oli kodeeritud leninlik "kes keda?" - halastamatu võitlus võimu pärast. Ei EKP-l ega ERSP-l polnud realistlikuks ühistegevuseks mingit nägemuslikku ühisosa ega alternatiivi Rahvarinde poliitikale. Neil polnuks muud võimalust, kui jätkata sama rada.

Kuid reaalse poliitika asemel oleks kohe vallandunud võidujooks tiitlile „kes on parim eestlane?", ja Eesti rahvas oleks lõhestunud hoopis sügavamalt kui seni. ERSP avalikult konjunktuurne ja küüniline leping EKP-ga andis „äraostmatute" (ERSP esindas esimesi "äraostmatuid" Eesti poliitikas) mainele hoobi, millest nad ei toibunud päriselt kunagi. ERSP mängis maha oma peamise kapitali - antikommunistliku tühiretoorika, millel nad seni olid ratsutanud. Just Eesti rahva kaine reaalsusetaju oli see tegur, mis asus Savisaare tollase valitsuse taha ja päästis Eesti avantüürist, millel võinuks olla traagilised tagajärjed kogu Baltikumi tulevikule.

REIN RUUTSOO

[esiletõsted]

1991. aasta 20. augustil oli Jaak Allik  Kaido Kama kõrval üks neist eestikeelseist Ülemnõukogu saadikuist, kes Eesti Vabariigi taastamise hääletusel ei osalenud.

ERSP mängis maha oma peamise kapitali - antikommunistliku tühiretoorika, millel nad seni olid ratsutanud.

Jaga |