Ujumine püssi ja granaadiga

JAAN NIIN,      30. mai 2007


Niisuguste võistlusalade kohta avaldas Eestis 1940. aastal Eesti Spordilehe asemel Vene võimude poolt käima pandud ajakiri Kehakultuur 1941. aastal tollase teenelise meistersportlase Leonid Meshkovi kirjatüki. Sellist sporti harrastati stalinlikus SSSR-is VTK ("Valmis tööks ja kaitseks!") liinis.

Meisterujuja selgitas, et igati tuleb laiendada ujumise sõjarakenduslike viiside õppimist, sest seda läheb vaja lahinguolukorras. Niisuguste ujumisalade hulka kuulusid: üleujumised täielikus lahinguvarustuses; ujumine granaadiga; ujumine riietes ilma relvata; ujumine riietes ja vintpüssiga; ujumine riietes ja gaasitorbikuga.

Oma tõe kinnituseks märkis Meshkov, et ujumisoskus on sõjanduses etendanud tähtsat osa juba igivanast ajast. Kuulus Rooma väejuht Gaius Julius olevat juba enam kui 2000 aastat tagasi valitsenud hästi raudrüüs ujumise kunsti, mida õpetanud ka oma sõjameestele. See andnud neile suure paremuse, kui tuli ületada veekogusid.

Üleliidulise spordikomitee otsusega olid sõjalises ujumises määratud alad, kus kinnitati rekordeid:
1.Ujumine käsigranaadiga, mille kaal on 700 grammi, distantsidel 25 m (lastele) ja 50 m (meestele ja naistele) stardiga veest.
2.Ujumine vintpüssiga 50 m stardiga veest (ainult meestele).
3.Ujumine riietuses 50 m ja 100 m (naistele ainult 50 m).
Näiteks Meshkov ise oli tulnud Liidu tshempioniks juba 1938. aastal 50 m riietuses ja vintpüssiga ujumises. 1939. aastal ta sai esikoha 50 m riietuses ujumises ajaga 35,4 sek. Tol aastal oli 50 m granaadiga ujumise rekordaeg meestel 32,2 sek ja naistel 39,7 sek.

Lugu Kehakultuuris lõpeb manitsusega: "Sõjastatud ujumisalad peavad olema kodused nõukogude kogu ujujate massile, sest seda on vaja võitlustes meie kalli isamaa eest."



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)