13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Rikka mehe juttu lugedesVäino Ubina, 28. märts 2007Loed 19. märtsi Eesti Päevalehest Olari Taali arvamust „Jagades praegust jagame vaesust" ega usu omi silmi. Kuidas võib üks pealtnäha asjalik härra mõtelda rahva ja rikkuse olemusest nii kallutatult, ning sedagi alles poliitikast välja astudes, erakondlikke silmaklappe ära võttes?! Kogu aur läheb Eestis riigipirukale lähemale trügimiseks. Kõhedaks tegid klantsnäopiltidega tapetseeritud tänavad. Võib-olla härra Taal ei teagi, milleks see veriküünil trügimine Riigikokku ja valitsusse, kui ta väidab oma arvamuses, et rahvas ei võta riiki partnerina, vaid tahab ja võtabki riiki kohustuslasena, kes andku, toogu, tehku, tõstku? Ehk lähtub ka rahvas tõsiasjast, et kes maksab, see tellib ka muusika? Maksab ju rahvas omast taskust kinni kõik need poliitika- ja võimumängud kohalikest omavalitsustest Toompeani välja. Miks siis sellelsamal rahval pole ka õigust nõuda neilt igati kinnimakstuilt ja ülalpeetuilt sedasama andmist, toomist, tegemist ja tõstmist? Ega's valitud ja seatud ometi arva, et riigilobile pääsemine ongi vaid asi omaette, ilma edaspidiste kohustusteta hoolitseda, higipull otsa ees, rahva ja riigi heaolu eest? Teiseks Taali häirivaks asjaoluks on endiselt paika pidav rahva arvamus, et rikkad on oma varandusele aluse pannud ebaausalt ja suurendavad seda vara nüüd edasi, jõhkralt ekspluateerides meie tublisid Eesti töötajaid. Visaku esimene kivi see, kes arvab, et see nii ei ole! On ju meil kirjutamata eetikanipiks kujunenud, et ei räägita esimesest miljonist, mis pärineb juba kaugemast minevikust. Eks sellesama tava rikkumise üle pahanda ka isand Taal – tedagi puudutas jutt just nimelt sellest esimesest miljonist. Muidugi võib ka nii olla, et selle esimese, musta miljoni endale istumise alla kraapimist, selle seaduslikult, nn JOKK-meetodil kokkuajamist oma algkapitaliks või selle edendamiseks, peavad needsamad sahkerdajad suureks, nuttinõudvaks tööks. Otstarve pühitsevat abinõu. Siis muidugi saab riiki partneriks pidada! Rahva ja riigi vara endale kantimine oli ju koguni aateline nõukogude võimu lammutamine! Nõukogudeaegne nomenklatuur sai Eesti Vabariigi algaastail kohe jätkata ausate ärimeestena. Tegijatena! Kui linnas need ilmingud veel nii silma ei torka, siis maal on see otsekui illustreeriv piltmaterjal. Üksikute talude ümbruses valitsev tehnikarikkus, mis võimaldas midagi ette võtta või arendada, sai alguse sovhooside ja kolhooside ühisvarast, mis tolleaegse juhtkonna poolt osavalt endale laiali kanditi. Lihtsam rahvas ei saanud laenugi millegi alustamiseks – polnud ju tavalisel linna- ega maainimesel mingeid kobedamaid tagatisi pangale välja pakkuda. Taali arvamuse kipakust ei paranda ka kirjutise lõpupoole avaldatud mure rahva kehva heaolu pärast. Väljapääsuna sellest nähakse ikka ja jälle isiklikku jõukust ja rikkust, mitte aga mingeid sotsiaalseid või solidaarseid väärtusi. Kus isegi vaesust omavahel jagades on võimalik enam edasi jõuda, kui mingit liidrit meeskonnaga kuhugi rikkuse tippu upitades. See poleks veel rahva heaolu näitaja. Ega oleks seda ka tipprikkurite hulk. Oma osa saavad Taalilt ka Toompeale jäävad kolleegid: aeg oleks lõpetada ebasiiras poliitloba ja laskuda maa peale, normaalsema rahva sekka. Jäägu ikka iga kingsepp oma liistude juurde – ega's söönu näljast mõista; ennem kadestab ta tolle askeetlikku figuuri, uurides, mis dieediga seda saavutada... Ja jõuamegi tagasi arvamuse esiotsa – meest ajendas kirjutama see, et meie rikaste ja ilusate rikkuse aluseks on olnud ebaaus sahkerdamine. Kohtud on umbes suurte härrade suurtest JOKK-tehingutest; väikesed ja vaesed ju suurte rahade juurde ei pääse. Viimati muudetud: 28.03.2007
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
