Kadastiku valik: venelased, Luik, tükeldamine või...?

Postimehe peadirektor Erik Roose tunnistas 7. detsembril 2012 Tallinnas meediakonverentsil (loe 12. detsembri 2012 Kesknädal, „Majanduskriisile järgnes meediakriis“), et meie ajakirjanduse aneemiline olukord on akuutne. Roose muidu enesekindel lennukas hoiak oli konverentsil asendunud ebakindluse ja murelikkusega. Juba siis võis aru saada, et tema öeldu puudutas eelkõige Eesti Meedia olukorda. Talle oli pärale jõudnud signaal Norra peakorterist, et skandinaavlasi nii vähe „piima andev lehm“ ei rahulda ja läheb müügiks.

Kuid kust võtta investor, kes julgeks praeguses aneemilises ajakirjanduslikus seisus Eesti Meediat osta? Skandinaavlased on kindlalt EI öelnud. Luige meeleheitlik ponnistus Eesti Meedia enda valdusesse saada jookseb ilmselt liiva. On spekuleeritud ärimees Margus Linnamäe nimega, kes väidetavalt võib olla üks võimalik kosilane. Kesknädala hinnangul on see ebatõenäoline. Eestis vaevalt et ükski ärimees pärast Oliver Kruuda meediakollapsit julgeb oma varaga riskida ja siseneda praegu meediaärisse. Eesti Meediale kuulub lisaks tuntud brändidele (Postimees, Kanal 2) ka 50% ulatuses terve rida nišiajakirjandust, mis vaevalt et kasumile orienteeritud ärimehi rõõmust rõkkama paneks. Kui paljud on kuulnud sellistest ajakirjadest nagu Jana, Kalale!, Käsitöö, Liidrite Lood, Müstilised Lood, Suvekodu jne?

Eesti Meedia kõige tõenäolisemaks ostjaks näib jäävat mõni venemaine varakas investor, kel on nii raha kui huvi siseneda just Eesti ajakirjandusturule. Eesti Ekspress on mõistetavalt juba andnud teada, et julgeolekuinstitutsioonidest on neile kinnitatud: Eesti Meedia potentsiaalne ostja ei saa olla Gazprom.

Mida teha? Eesti Meedia tükeldada ja osadena maha müüa? Kuid see tähendaks Mart Kadastiku ja tema sõbra peaminister Andrus Ansipi võimu kadumist Eesti meediaturult, millega oravad kindlasti ei nõustu. On nad ju tänu Postimehe ja Kanal 2 manipulatsioonidele võimul püsinudki.

Seega näib võrrand hetkel täiesti lahendamatu. Postimehe tegijad kindlasti rahulikult ei maga. Mingi osapool peab muutustes igal juhul kannatama. Loodame, et ainsateks kaotajateks ei jää  igapäevatöös rühkivad ajakirjanikud, keda võib tabada massiivne koondamiskirves.

Jaga |