Mida on väärt meediapilt ilma alternatiivmeediata

Paraku pole enam ammu olemas mingit ametlikku ega üldtunnustatud meediat. Seda on sageli nimetatud mainstream-  ehk peavoolumeediaks. Kas tõesti ametlik info, mis tuleb riigiorganeilt või valitsuse pressiteadetena, on siis üldtunnustatud ja alati objektiivne?! Rääkimata erakondade või ettevõtete vahendatavast teabest. Selle taga on sageli hoopis muud taotlused ja huvid kui tõe rääkimine, tõest kirjutamine või tõe näitamine. Üldtunnustatud pole enam kaugeltki ka suurte meediakanalite, eriti veel rahvusvaheliste infoagentuuride vahendatav teave, sest selle taga on enamjaolt väljaandja majanduslikud või poliitilised huvid, kahjuks ka tõejärgsus.

Tänane meediapilt, sealhulgas Eestis, oleks ülimalt puudulik selle meediata, mida Wiki „tembeldab“ alternatiivmeediaks. Tegelikult enamik eespool nimetatud meediakanaleid korrigeerib, täpsustab või lausa õiendab seda nn üldtunnustatud meediat, mida me, maailmapraktikale toetudes, nimetame filosoof Noam Chomsky innustusel peavoolumeediaks. Kui Google’ist otsida eestimaiseid artikleid peavoolumeedia kohta, leiate suure hulga teravaid diskussioone nende meediavoolude vahel. Paraku, peavoolumeediat kaitseb peamiselt seesama mainstream; ja alternatiivsust need kanalid, mida Wiki sellisteks nimetab.

Urmas Espenberg kirjutas portaalis „Objektiiv“ jaanuaris 2017 pealkirja all „Kallutatud peavoolumeedia alternatiivmeediat ründamas“: „Ei läinudki kaua aega, kui alternatiivmeedia sõimamine kandus üle ka Maarjamaale. Suurkorporatsioone, korrumpeerunud poliiteliiti, bilderbergereid ja soroseid tuleb ju tões ja vaimus teenida. Juba eelmise, 2016. aasta hakul lajatas sotside mõju all olev Eesti Päevaleht ründava artikli alternatiivportaalide Uued Uudised ja Objektiiv suunas. Selle aasta algus tõi tugevat lisa, kui etteantud skeemide järgi asuti ründama Objektiivi. Skeem on aga lihtne – alternatiivmeediat tuleb marginaliseerida, diskrediteerida ja lõpuks hävitada. Kahjuks ei tulene see üksnes ideoloogilisest vihast teisitimõtlejate vastu, vaid on kannustatud ka kommertshuvist, sest peavool kaotab ju nii väärtuslikke lugejaid ja klikke.“

Raske on vastu vaielda, ehkki paar nädalat hiljem, jaanuaris 2017 tegi seda Tiit Hennoste: „Aga peavoolumeedial on omadus, mis on ka muudel peavooludel ühiskonnas. Sel ei ole tihti nime. See on lihtsalt meedia. Põhjus on lihtne. Selle meedia aluspõhimõtted on inimeste jaoks vaikiv norm. Loomulikkus, harjunud asi, mida ei tehta küsitavaks.“ Just selles ongi peavoolumeedia suurim probleem, et pealtnäha ühemõttelisi tõdesid või seisukohti ei püütagi vaidlustada, ei otsita „halli tooni varjundeid“. Viimastel nädalatel on see tendents selgelt märgatav näiteks hinnanguis Süürias toimuvale. Peavool aktsepteerib kriitikavabalt nn ametlikke seisukohti, mis tulevad üldjuhul ühest “üldtunnustatud“ allikast, ja neid „fakte“ või õieti oletusi vaidlustab vaid alternatiivmeedia, näiteks üsna veendunult Objektiiv.

Kuna peavoolumeedia püüab reeglina alati meeldida võimule, siis alternatiivmeedia on sageli võimuga teravas opositsioonis. Paari viimase aasta jooksul märkame seda, kuidas peavoolumeedias, näiteks Postimehes, Õhtulehes, aga eriti Eesti Päevalehes on selgelt näha, kuidas Eesti võimusituatsioon ja koalitsioonivalitsus sunnivad tegema uusi, pehmemaid valikuid. Krister Paris julges Eesti Päevalehes isegi kritiseerida Kaitsepolitseiameti aastaraamatut professor Rein Müllersoni kaasuses ja ajaleht avaldada intervjuu professoriga. Tegemist on ju ametliku välispoliitika avaliku kriitikuga. Isegi Yana Toomilt võetakse intervjuusid ajalehtedes ja TV-kanaleis. Paistab, et peavool ja erivool on tasapisi vahetamas oma kohti. Jääb vaid loota, et ka Rahvusringhääling hakkaks eemalduma senistest hoiakutest, näiteks Keskerakonna stigmatiseerimisest.

Keskerakonna situatsioon Eesti meedias on eriti tähelepanuväärne. Kogu Reformierakonna 17 võimuaasta jooksul leidus vaevalt ühtki meediakanalit väljaspool Keskerakonna mõjupiirkonda, kus poleks järjekindlalt tegeldud Keskerakonna mustamisega, mis on sageli meedia mõjul kaasa toonud ka süüdistusi ja kriminaalasju. Kui ikka mõnda keskerakondlast või linnaametnikku on eelnevalt Postimehes või ETV-s „paljastatud“, siis paistab, et ka õiguskaitseorganeil on olnud raske neist juhtumeist mööda minna. Palju aastaid on seetõttu alternatiivmeediat esindanud ka Kesknädal, Pealinn, samuti Tallinna Televisioon. Tegelikult on need sunnitud olema alternatiivsed, sest kui käib sõda, siis ei saa lõpmatuseni istuda kaevikus. On muidugi tore näha, et ka peavoolu suhtumine erakonda tasapisi muutub; annaks vaid jumal, et see pole tingitud ainult Keskerakonna võimupositsioonist!

Riigikogu valimised lähenevad ning Eesti tulevik nende taustal on palju olulisem probleem kui lameda Maa teooria või Nibiru planeedi põhjustatav järjekordne maailmalõpp. Tõepoolest, alternatiivmeediana võib käsitleda ka selliseid kanaleid, kes sellistest teemadest toituvad. Paraku nende ühte patta panemine tegelikult meedia usaldusväärsust ülal pidava alternatiivmeediaga ongi see alatus, millega peavoolumeedia sageli tegeleb. Julgen seepärast lõpuks kinnitada, et kui kaob alternatiivmeedia, siis muutub see „üldtunnustatud“ peavoolumeedia totalitaarse võimu tööriistaks, mida nägime ka Eestis peaaegu pool sajandit.

MART UMMELAS,

ajakirjanik

[fotoallkiri]  Alex Jones – alternatiivmeedia liider USA-s. Eestis selline liider puudub.

Jaga |