Eesti maaelu: saamatud riigijuhid ja alasti omakasu

TOOMAS PAUR,      18. juuli 2001


Oma riigi taasiseisvuse 10. aastapäeva künnisel peame hakkama otsustavamalt tegutsema murettekitavate tendentside vastu. Täna Eestis leviv tööpuudus, noorte lahkumine isamaalt, joomarlus, tänavalaste arvu ohtlik kasv ja kiirelt leviv narkomaania on senise majanduspoliitika tulemus. Olukorra hindamiseks on meil kõigepealt vaja kriteeriume. Peamine on kirjas meie põhiseaduses: Eesti Vabariigi ülimaks eesmärgiks on eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade.
Kurbusega aga tõdeme, et meid on 120 000 kokku vähem kui 10 aastat tagasi. Sügisel läheb kooli 1111 last vähem kui eelmisel aastal. Karmid faktid näitavad, et eestlus on tõelises ohus. Poliitiline eliit on juhtinud meid ummikteele. Ülaltoodu on ilmselgelt ka võimukriisi peamine põhjus.
Täna siin piirdume lihtsalt tõdemusega, et eestlaste viimase aastakümne pingutused ja eneseohverdused on suuresti liiva jooksnud. Meie valitsuste sotsiaalmajanduslik poliitika on olnud põhimõtteliselt vale. Ei hakka praegu üksipulgi analüüsima, kas see on tingitud juhtide saamatusest või alasti omakasu tagaajamisest.

Teine asi, milles maarahvas on valdavalt üksmeelel, on valitsuste senine arusaamine põllumajandusest, mis pole maale edu ega elu toonud, vaid hoopis virelema pannud. Just põllumajanduspoliitika on olnud üheks suur kirves, millega valitsused eestluse elujuuri raiuvad. On aeg senist põllumajanduse korraldamatust kardinaalselt muuta Valitsuse ülesanne on luua soodne majanduskliima. Nagu me möödunud kümnendi jooksul täheldasime, oli hea majanduskliima puudumine ka see tegur, mis sundis noori ettevõtjaid oma firmasid ja põhilist väärtust -- maad -- sentide eest välismaalastele maha müüma.

Kolmas teema on maarahva ühtsuse küsimus. Kuna demokraatia toimib erakondade kaudu, on kogu maarahval vaja selgeks teha oma suundumused. Ennast tuleb poliitiliselt määratleda ja valitud suunda ka igakülgselt toetada. Seni me ei pööranud tähelepanu, millise parteiga liitutakse. Eeldasime, et suudame vastava partei poliitika muuta maainimestele sõbralikuks.
See strateegia osutus kahjuks ekslikuks. Läbikukkumise põhjus on ilmselge: maa vaesuse tõttu pole parteid sõltunud maarahvast, vaid hoopis maa ja tema organisatsioonid sõltuvad parteide almustest. Nii on parteid rahvast lõhestanud ja lollitanud ning sundinud meid toimima meie endi pikaajaliste huvide vastaselt.
Täna võime tõdeda poliitilise korruptsiooni nähtusi koguni meie endi seas. Nähtuse algpõhjuseks ei ole mitte mõne inimese väärastunud moraal, vaid senise põllumajanduspoliitika põhjustatud viletsus. Uppuja haarab õlekõrrest ja janusse surija võib klaasitäie vee eest kirjutada alla iseenda orjastamise lepingule. Elu on näidanud, et Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad on põllumajanduse põhiküsimustes maarahva vastased. Katsed nende kurssi seestpoolt korrigeerida on viljatud ja ilmselgelt perspektiivitud.
Maarahva ühtsuse lõhestamine kolmikliidu poolt on põhjuseks, miks pole meil edu pole. Ainult koos saame tagada maale ja eestlusele hukatusliku põllumajanduspoliitika kursi muutmise. Tõuseme kõrgemale igapäevasest nägelemisest ja ühineme oma riigi ja maakultuuri taastamise lipu alla!
Põllumeeste üks hädasid on, et seni pole valitud juhtideks inimesi, kel on tõelist tahet ja vaimujõudu. Aga ometi on tulevik meie endi kätes ja meie endi valida. Arvan, et üheks ummikust väljapääsuks oleks maainimeste ühinemine, toetamaks eestluse põhitalade, s.o maaelu lembelist poliitikat. Kolmikliidu strateegia vilju oleme kulme krimpsutades ja hapu näoga pidanud sööma vastumeelselt juba kümme aastat.

KESKMÕTE
Üheks maaelu ummikust väljapääsuks oleks inimeste ühinemine, toetamaks maalembelist poliitikat kui üht eestluse põhitala.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)