![]() Plekktornid täis töötegemismänguANNE RATMAN, 13. aprill 2011Ühiskonna noorem osa, veel pooltühjade failidega inimhakatised, aga sageli ka küpskeskealised, on oma töökohal tihti kaasatud mõttetusse töötegemismängu ja vabal ajal tühijutukõlksutusse. Kuigi konverentsisaalis on sama palju inimesi kui presiidiumis, diskuteeritakse äraseletatult sulni näoga ja - ollakse positiivne. Kõigil on surmigav. Raha jätkub kui raba igasuguste mõttetute ürituste ja üllitiste jaoks (Hea Kodanik, MTÜ infoleht jms). Neis räägitakse kodanikuks olemisest, "kokkutegemisest" ja "kokkukuulumisest", soolisest võrdõiguslikkusest, narkoohvrite päästmisest. Ja muidugi sekssättumusest. Muide, need sättumused... Psühholoogide arvates tuleks teha järeldused ise oma pere keskel. Kui riiki juhitaks peaga ja loodaks inimestele eluväärsed tingimused, oleks pilt hoopis teine. Kui vanematel oleks aega oma laste vastu huvi tunda, siis väärastumusi poleks. "Jututoad" langeksid iseenesest ära, sest poleks väärsättumusi. Vähemasti mitte nii massiliselt.
Eksponeeritakse "edukat täiskasvanut" Miks on praegu nii palju väärastunud hingeeluga lapsi ja noori? Sellepärast, et ärakurnatud isa-ema nuputavad ööd-päevad, kuidas raha saada ja edukas olla. Sest seda kõike meie nn edukas meedia ülistab. Totrusteni läheb: lapsed kutsutakse kokku ja neile eksponeeritakse "üht edukat täiskasvanut"! Ja siis see "edukas täiskasvanu", ütleme, kunstnik, istub laste ees ja pajatab, kuidas ta edukas oskab olla. Kas ei räägi selget keelt töö mõiste väärastumisest lõputud turvameeste hordid? Muidugi on tore, et mehed on vähemalt sellegi töö saanud. Vahel nad ajaviiteks haugatavad su peale, kui sa ei istu või ei astu nii kuis vaja. Mul on mõnikord neist turvameestest kahju - mis elu see on, muudkui moluta, vahi, kes sisse astub, ise terve tugev mees. Kahju, et noortel meestel pole meeli- ja vaimuköitvat tööd ega normaalse elu elamise võimalust.
Eluvõimalused ahenevad Jah, reisida saame tänapäeval rohkem Läände, välismaale ka õppima minna. See töö on aga nii tobe, mida nad pärast tegema peavad, - kõõluda monitori ees kaheksa tundi, ja milline ajupinge on neil peal! Pingetaluvusest on tehtud lausa üks nõue motivatsioonikirja saatmisel. Kuigi sinnapoole ei tasuks vaadatagi, kus nõutakse pingetaluvust - see ju näitab, et seal on töö halvasti korraldatud. Inimene ei pea sugugi töötama pidevalt pinges. Meil oleks nagu mingi eriline headus võbiseda juuksetutist varbaküüneni, olla ebaloomulikus "kiipsmailingus", nii et õhtuks lõualuud valutavad. Oled positiivseks käsutatud. Stabiilsus on kadunud, järgmine hetk võib kõik olla teisiti. Ei elata juba isegi "päev korraga", vaid "pool päeva korraga". Hommikul ei oska aimata, mis saab õhtuks. Kui see nii kestab mitu aastat, pole see enam huvitav. See on tragöödia. Vaatasin ühest Kesknädalast erakonna noortekogu nõudmisi. Äkki jõudis mulle kohale: see, mida nad nõuavad, oli alles hiljuti ju kõik olemas! Ja nüüd tuleb uuesti hakata võitlema (!) nende hüvede osalisegi taastamise eest! Kõik on kahe aastakümnega kadunud! Selle pealt kokku hoitud raha on läinud võimuklikile, millega siis mööda maailma laiatakse, sviitides elatakse ja poripõllu peale oma lobudikke püsti aetakse. Äraspidine see Eesti elu...
Labastamisprotsess toimib edukalt Öeldakse, et nördimus ja viha pole hea, et just inimesele endale teeb see paha. Kuidas inimene saab sellest hoiduda? See pole enam võimalik. Vihaseks ajab, kui inimene, isegi see, kes varem tahtis olla nii positiivne, näeb, kuidas tal endal ja tema lähedastel tõmmatakse nahk üle kõrvade. Elu labastamise protsess toimib edukalt. Uuele põlvkonnale peab vist jääma mulje, et missioonitunne on üleliigne. Sellest enam ei räägitagi, see on olematuks muutunud. On erakonnaklikk ja sandistatud ajudega publik! Mõni juba kelgibki, et tema ei mõtle enam midagi, aitab sellest, mis ette söödetakse. Vahel tahaks küsida: kuidas on juhtunud, et kõik halb on lubatud, et kõik ebainimlikud seadused pressitakse läbi, ja mõni kiidab kaasagi? Kas mitte seepärast, et liiga kauaks on jäädud lambaseisusesse, lubatud oma vaimu nudida, ja peas ongi tühjus? Mis ju ongi võimukliki taotlus olnud. Nagu ütleb saksa-sloveenia elav klassik, satiirik Žarko Petan oma "Aforismides": "Mit leerem Kopf nickt man besser! " ("Tühja koluga on kergem kaasa noogutada!") Nii noogutamegi.
ANNE RATMAN, Narva-Jõhvi-Kohtla-Järve
Viimati muudetud: 13.04.2011
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |